Von Krahli teatri lavastaja Mart Kolditsa «Kollane nool» on Ugalale luksuslavastus, ja mitte ainult seepärast, et laval on lisaks neljateistkümnele näitlejale TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia näitekunsti üliõpilaste teine kursus, tantsukunstitudengid ja kuueliikmeline ansambel.
Vaid pigem seetõttu, et Ugala-suurusele ja -sugusele teatrile on Pelevini teksti valik ja Kolditsa lavastajaks kutsumine julge, ootamatu, kuid igati õigustatud samm – nüüd aga tuleb põneva lavastajatöö nägemiseks kiirustada Viljandisse, «Kollast noolt» plaanitakse mängida vaid mõned korrad.
Rong kui maailm
Venemaa kultuskirjaniku Viktor Pelevini novelli «Kollane nool» dramatiseering räägib lihtsustatult öeldes vabaduse, eelkõige vaimse vabaduse saavutamisest, ühiskonna poolt peale surutud raamidest ja iseendast pääsemise otsimisest. See on Pelevini budism.
«Kollase rongi» tegevus toimub maailma sümboliseerivas rongis, mis sõidab purustatud silla poole. Seega mitte millegi poole. Ja see rong ei peatu ning sealt pole võimalik maha minna. Sest enamik reisijaid ei taju rongi rongina, või kui tajuvadki, siis kinnitab rong neile, et need vagunid on nende maailm.
Rongist teadlikke ja sealt lahkuda soovijaid takistabki aga nende endi lahkumise soov.
Tõsi, rongist võib küll katusele ronida, kuid see pole pääsetee. «Sest tavaliselt hakkavad katusel käijad end ja seda kohta eriliseks pidama.» Aga tõeliseks lahkumiseks tuleb mõista, et seda, mida sa tahad, lihtsalt polegi võimalik tahta. Tuleb lõpetada üritada olla iseenda jaoks midagi.
Kogu lavastust vedava pisut ujedalt kannatajahingega noormehe Andrei rolliga tuleb Janek Vadi usutavalt toime. Kohati näib Andrei ses teekonnanäidendis lihtsalt lepliku kulgejana, kuid samas on temas valmisolek kuulata ja mõelda. Ta on avatud.
Ei saa öelda, et Andrei otsiks eksistentsiaalsetele küsimustele vastuseid, pigem ta põrkub neid küsimusi esitavate ja vastuseid andvate inimestega, näiteks vagunisaatjatega, kes väidavad, et õnne juurde viib vaid üks tee ja kõiges on vaja märgata kõige kõrgema harmoonia peegeldust ning et olevikku, minevikku ega tulevikku pole olemas.
Või siis puntrasse jõudnud perekonnaga diskuteerib Andrei inimese eksistentsi mõtte üle, kas inimene võib olla üks hall piksel televisioonis näidatava mehe ülikonnas ja mis firma teler see on.
«Kollase noole» kõrvalrollidest tõusevad esile Oleg Titovi purjutaja monoloog vaatamisest ja iseenda unustamisest, Luule Komissarovi süsteemne kogujamutt ja Peeter Jürgens Khaanina.
Khaan on Andrei guru, kes ei lase Andreil muutuda reisijaks. Sest reisijal ei tule kunagi pähe rongilt maha minna, pealegi pole nende arvates rongi lihtsalt olemas ja seega pole kuulda ka rongirataste müra. Andrei libisemist reisijaks restoranivagunis näitab lavastaja Koldist aina valjemaks muutuva lusikaklõbinaga. See on väga hea leid.
Tugevad massistseenid
Häid leide on ses lavastuses veelgi. Näiteks kitsa koridori efekti saavutamiseks kasutab Koldits pöördlava, mille äärt mööda kõndiv Andrei komistab ja riivab servas seisvaid ja omavahel suhtlevaid reisijagruppe.
Meisterlikult on Koldits lahendanud lavastuse piltide vahetumise – vajalikke rekvisiite, olgu selleks siis restorani toolid-lauad või rongiaknad, toimetavad lavale ja lavalt näitlejatudengid, kelle kiire ja täpne liikumine peaaegu pimedal laval on vaatemänguline. Ja kõik see võtab aega vaid mõne sekundi.
«Kollase noole» põnevamad ja tugevamad kohad on aga pöördlava massistseenid. Kolditsa lavastuses näeb peategelase dialoogide taustal kihavat rongielu pummeldamise, äritsemise, oma surmade ja pulmadega. Viimases on pöördlaval korraga pea kümme tegelast oma karakteritega, lisaks veel niisama lauas istuvad külalised. Just leidlik pöördlava kasutamine teeb «Kollase noole» tähelepanuväärseks.
Lavatusele paneb punkti aga mõjuv muusikaline kujundus Hendrik Kaljujärvelt. Seega, «Kollast noolt» tasub vaadata ja kuulata.
Ja nagu lavastuse öeldi: «Aga see, kas peale meie rongi on veel midagi muud või ei ole, pole üldse tähtis. Tähtis on, et saaks elada nii, nagu see muu olekski olemas. Nagu saaks rongi pealt maha minna. Selles on kogu vahe.»
Uus lavastus
Viktor Pelevin «Kollane nool»
• Lavastaja Mart Koldits
• Kunstnik Jaanus Laagriküll, dramatiseerijad Mart Koldits ja Eero Epner
• Osades: Janek Vadi, Peeter Jürgens, Arvi Mägi, Arvo Raimo, Carita Vaikjärv, Kadri Lepp, Triinu Meriste, Andres Oja, Oleg Titov, Luule Komissarov, Margus Vaher, Vilma Luik, Tarvo Vridolin ja Kata-Riina Luide, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia näitekunsti üliõpilasted, tantsukunstitudengid ja kuueliikmeline ansambel
• Esietendus 5. märtsil Ugalas