Ivar Leimus: Läti Henriku sõnakõlks või nõks paganate alistamiseks?

Foto: www.ra.ee

Värskes ajalookultuuri ajakirjas Tuna kirjutab ajaloolane Ivar Leimus, et Iura christianorum (kristlik õigus) polnud lihtsalt kroonik Läti Henriku sõnakõlks, vaid tähendas terviklikku feodalistlikku ühiskonnakorraldust, mida usuretoorika varjus Eesti aladele 13. sajandil toodi. Postimees.ee toob oma lugejateni artikli lühikokkuvõtte.

12.-13. sajandil toimunud lääneslaavlaste, seejärel liivlaste-lätlaste-eestlaste ristimine tähendas nende poliitilist alistamist ja vastpööratutele nn. kristlaste õiguse pealesurumist.

Suhteliselt lihtsal kujul tehti neofüütidele selgeks uued kohustused. Eeskätt ja kohe tähendasid need kümnist kirikule, aga ka muid makse nii vaimulikele kui ka ilmalikele võimudele ning sõjateenistust uue valitsejate väes.

Ühtlasi hakkasid põlisrahvad, kes varem, kes hiljem, minetama oma vanu õigusnorme ja nende toimimiseks vajalikke institutsioone. Selle asemele astus läänemaine õigusruum, mida teostati maaisandate ja nende administratiivaparaadi kaudu.

Kohati muutus sunniks ka kirikute, kindluste ja teede ehitamine, kuid see näib olevat olnud rohkem kohalike maaisandate initsiatiiv, mida näiteks paavsti ürikud ei toeta.

Seevastu kristlike kombetalituste juurutamine toimus pikkamööda ning kohalikke kombeid ja tavasid arvestades.

Vastu said neofüüdid, vähemalt teoreetiliselt, uute valitsejate kristliku kaitse. Samuti säilitati vastristituile esialgu nende omand.

Iura christianorum polnud niisiis mingi sõnakõlks, vaid evis kindlat, ehkki mitte väga kitsalt määratletud sisu. Tegemist oli alusmõistega, millele tuginedes vallutajad mitte üksnes ei allutanud põlisrahvaid poliitiliselt, vaid mille ümber nad ehitasid ka kogu sotsiaalse võrgustiku ja juurutasid läänekristlusel põhineva feodaalsüsteemi. Ajastuomaselt rüütati see kõik kristlikku retoorikasse. Sundristimisega kaasnenud õigusliku allutamise terminoloogia oli aga ajaliselt piiratud laiaulatuslikuma misjonitegevusega Euroopa «paganate» seas umbes aastatel 1140-1230. Ehkki samust asjust kõneldakse ürikuis ka hiljem, ei kota me neis enam käsitletud sõnavalikut.