Kuigi keskaja Liivimaa talurahva ajalugu kajastavaid kirjalikke allikaid on säilinud vähe, pole need ajaloouurimise seisukohalt veel ammendatud. On võimalik leida nii uusi andmeid kui teemasid, esitada allikatele uusi küsimusi.
Artikkel sisaldab mõningaid lisandusi Liivimaa talurahva ajaloole 15.-16. sajandil.
Käsitluse aluseks on üldiselt kolme liiki allikad: vanemad vakuraamatud, 16. sajandi lõpust pärinevad Uus-Pärnu rae protokollid, mis puudutavad ümbruskonna talupoegade kriminaalkuritegusid ning seoses Grobina foogtkonna pantimisega Preisile aastal 1560 tekkinud materjalid Preisi hertsogi Albrechti arhiivis.
Vakuraamatud pakuvad informatsiooni talupoegade koormiste ja kohustuste kohta maaisanda ees ning just sellest aspektist on neid kõige enam uuritud.
Kuid nendest võib leida muudki huvitavat. Mitte vähem tähelepanu ei vääri talupoegade nimed, need on vanade vakuraamatute üheks huvitavamaks osaks, pakkudes põnevat teavet nii oma kandjate kui ka tolleaegse külaühiskonna, ümbritseva elukeskkonna, inimsuhete jms. kohta.
Perekonnanimed olid eesti talupoegadel keskaja lõpus veel välja kujunemata, seetõttu annavad tolleaegsed lisanimed aimu nii küla tähtsatest ametikandjatest kui ka küla- ja mõisakäsitöö arengust jms.
Uus-Pärnu raeprotokollides sisalduvad talupoegade sortud kriminaalsed lood on ajaloouurimise seisukohalt väärtuslikud ja kõnekad.
Niisuguste juhtumite käsitlus annab talurahva ajaloole hinnatava inimliku mõõtme, näidates talupoegi mitte anonüümsete koormakandjate ja teotöölistena, vaid lihast ja verest inimestena, koos kõigi mõeldavate pahede ja küllap voorustegagi.
Hertsog Albrechti kirjavahetus juhatab Liivimaa talupoegade koolihariduse teema juurde.
Üksikud teated mitmesugustest allikatest osutavad, et kuigi keskaja Liivimaa talurahva valdav enamus jäi kirjaoskamatuks, leidus ometi neid, kes olid koolis käinud.
Rohkem kui kirjaoskajaid leidus talupoegade hulgas neid, kes teadsid kirjasõna väärtust ning oskasid seda igapäevaelus ja asjaajamises kasutada.
/nginx/o/2011/03/11/535593t1h0b97.jpg)