17. sajandi kahel viimasel kümnendil elavnes kirjasõna väljaandmine Riias ja Tallinnas varasemaga võrreldes märgatavalt.
Üks suuremaid projekte oli piiblitõlge. Lõunaeestikeelne uus testament ilmus Liivimaa kindralsuperintendendi Johann Fischeri organiseerimisel Riias 1686. aastal, kuid põhjakeelne uus testament jäigi Eesti- ja Liivimaa vaimulike vahel tekkinud lahkhelide tõttu Rootsi ajal ilmumata.
Peamised üldküsimused olid tõlke alltekst (saksa või kreeka keel), eesti keele ortograafia ja vormimoodustus ning tõlke trükikoht (Tallinn või Riia). Selles artiklis on käsitletud trükikoja probleemistikku.
Nii Eestimaa konsistoorium kui ka kindralsuperintendent Fischer viitasid oma õiguste kaitseks kuninglikele korraldustele.
Senises historiograafias on enamasti toetutud Fischeri 1680ndate keskel esitatud versioonile toonastest sündmustest. Levinud on peamiselt kaks tõlgendust.
On väidetud, et kuningas andis 1682. aastal Fischerile korralduse põhjaeestikeelse uue testamendi väljaandmiseks. Need uurijad, kes on seda kaheldavaks pidanud, pooldavad seisukohta, et Fischer sai selle korralduse alles 1685. aastal.
Selles artiklis on kuninga kirjavahetus ja kaasaegne kirjavahetus uuesti kriitiliselt läbi vaadatud.
Selgub, et Fischerile antud kuninglikes korraldustes on juttu mittesaksa või eesti keelest üldiselt, ning kuna ta samal ajal hakkas organiseerima tõlget lõunaeesti keelde, tundub tõenäoline, et vähemalt algselt oli Fischeril kavas välja anda ainult lõunaeestikeelne piibel.
Kui Eestimaa senine piiskop Jakob Helwig 1684. aastal suri, uus piiskop Eestimaale ei tulnud ja põhjaeestikeelne Uus Testament Tallinnas trükki ei jõudnud, võis Fischer näha siin võimalust või vajadust võtta ka põhjaeestikeelse tõlke ja trüki organiseerimine enda peale.
Ei saa välistada, et ta sai selleks kuningalt ka suusõnalise loa, kuid ühemõtteline kirjalik korraldus põhjaeestikeelse uue testamendi trükkimise kohta oli ette näidata ainult Eestimaa konsistooriumil.
