Mis seos on Gilgamešil ja regilaulul?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Gilgameš

FOTO: SCANPIX

Eelmisel aastal maailma vanima, «Gilgameši eepose» uustõlke Tallinna Ülikooli Kirjastuses üllitanud eesti esimene professionaalne assüroloog Amar Annus leiab, et üksnes «rahvusteaduste» toetamine võib ahendada meie multikultuursete taustade mõistmist. Kirjanduse sihtkapitali tõlkepreemia saamist võtab Annus aga tunnustusena kümmekond aastat väldanud tööle.


Kõigepealt õnnitlus väärikasse seltskonda tõusmise puhul, sest teiste rahvaste eeposte tõlkijaid (näiteks August Annistit «Kalevala» ja Rein Seppa «Vanema Edda» «Beowulfi», «Parzivali» ja «Nibelungide laulu» tõlkijana) võib kujundlikult võtta igaviku kulleritena. Eks paista ürgse mineviku suured narratiivid täna ju igavikulisena. Kui te «Gilgameši eepost» 1990ndate lõpul esialgu veel enda jaoks tõlkisite, kas oli ka hetki, kus võisite hüüda: «Heureka!»?

Avastamise ja leidmise rõõmu on selle töö juures muidugi palju. Üldisem nendest on ju tavapärane tõdemus, et paar tuhat aastat ei muuda inimese põhiloomuses midagi erilist. Isegi kui inimkond viia kollektiivselt kaaluta olekusse, jääks «Gilgameši eepose» peamine sõnum püsima.

Eesti keelde jõudis «Gilgameš» kõigepealt Boris Kaburi ümberjutustusena juba 1987, tõlkena 1994. Uustõlke ilmumise puhul antud intervjuus (EPL, 27. august 2010) ütlete, et eelmine tõlge «ei informeeri lugejat piisavalt teksti lünkadest ega ebakindlatest tõlgendustest». Kuivõrd üldse on võimalik akkadikeelse teksti adekvaatne ülekanne eesti keelde? Missuguste probleemidega te silmitsi seisite?

Usaldusväärse tõlke saavutamine ei ole siiski midagi utoopilist. Kuigi Boris Kabur ei tõlkinud akkadi keelest, vaid eestindas varasemate tõlgete põhjal, oli ka tema ümberpanek suuremas osas usaldusväärne. Tõlked põhinevad uurijate konsensusel ning akkadi keel on tänapäevaks suhteliselt hästi tuntud.

Probleeme tekib ainult kohtades, kus konsensus ja veenvad seletused teksti kohta puuduvad. Tõlkimise peamine raskus seisneb selles, et kuigi algteksti lahtiharutamine on sageli filoloogiline peentöö, peab tulemus jääma loetavaks ja tekst sisaldama enam-vähem sama tempo ja tonaalsuse, mis tal on originaalis. Selle saavutamine on tõsine proovikivi.

See, et eesti keeles (ja ühtlasi kirjanduskultuuris) on olemas üks maailma vanimaid narratiive, suurendab ka meie endi n-ö kultuurilist kapitali. Kas meie kultuurimustris on lõimesid, mis ulatuvad sumeri legendide põhjal 4000 aastat tagasi savitahvlitel jäädvustatud eeposeni? Mida peaks üks eesti lugeja teadma, enne kui ta eepose esimese lehekülje avab?

Mullu suvel vestluses eesti rahvaluule teadlase Mari Sarvega leidsime koos midagi väga huvitavat. «Gilgameši eepose» tegevustik algab sellest, et Uruki kuningas sunnib noori mehi pidevalt ühele raskele pallimängule, mida mängitakse puust kepi ja keraga. Eepose 12. tahvel jutustab, kuidas Enkidu kaotas need pallimänguvahendid Allilma ning järele minnes jäi surnuteilma vangiks. Seejärel Gilgameš vestleb Enkiduga, saades teada nii mõndagi surnute eluolust.

Eesti regilaulude repertuaaris tuntakse laulu kurnimängust, mille käigus pall kukub kirikuaeda isa-ema hauale, haud avaneb ja vaenelaps vestleb seal oma vanematega. Nagu «Gilgameši eeposes», nii saavad ka eesti rahvaluules elavad kontakti surnutega huvitaval kombel just pallimängu vahendusel. Sarnasusi võib leida ka eesti muistsete hiidude või hiiglaste pärimuse ja sumeri-akkadi eeposte vahel.

«Gilgameši eepos» on osa muistsest maailmakultuurist nagu ka eesti rahva­usundis säilinud vanimad kihistused. Selleks et Eesti muinaskultuuri uurijatel oleks võimalik teha võrdlevat uurimistööd, peaksid Eesti akadeemilises maailmas säilima sillad muude alade spetsialistidega.

Et näidata rikkusi, mis eesti keeles ja kultuuris peituvad, peame näitama selle seoseid maailmakultuuriga, milleks tuleks toetada võimalikult laia spektrit erinevate alade humanitaarteadusi. Ainuüksi tasakaalustamata toetus «rahvusteadustele» võib pikapeale kaotada ära selle multikultuurse põnevuse, mis humanitaarteadustele peaks olema loomuomane.

Juba mainitud usutluses viitate, et «Gilgameši eepos» on üksnes vahelüli sellele eelnenud ja järgnenud maailma pärimuskultuurist, mille motiive ja kangelasi võib ümbernimetatult kohata teistegi kultuuride tüvitekstidest. Sellega seoses viitate ka hilisantiigis ja keskajal levinud «Aleksandriromaani» tõlkimisväärsusele. Kas ei peaks mõtlema Tartu ja Tallinna Ülikooli ühendavale kolleegiumile, kes koordineeriks maailmakultuuri tüvitekstide vahendamist eesti keelde? Või on selline institutsioon juba olemas?

Sellist kolleegiumi kahjuks veel pole. Kui kolleegium luua, siis peaks sellel kindlasti kasutada olema mingi sihtkapital. Tõlkimine on töö, mida käsu korras ülalt alla on raske korraldada, kui tõlkijal pole kindlust, et tema tööd kindlasti finantseeritakse. Suuremate oopuste tõlkimine võtab kuid või isegi aastaid, mil tõlkija eeldatavasti peaks saama ainult sellele nõudlikule tööle pühenduda.

Teile tõlkepreemia üleandmise päeval olete Ameerika Ühendriikides. Mis teid sinna viib?

Osalen Ameerika Orientaalseltsi – American Oriental Society – aastakonverentsil ja -koosolekul Chicagos. See on üks Ameerika vanemaid akadeemilisi ühinguid. Chicago on mulle varasemast tuttav, sest olen Chicago Ülikoolis ühe aasta post-doktorina töötanud. Kultuurkapitali tõlkepreemia on mulle tunnustusena kahtlemata väga oluline.

Amar Annus

•    Sündinud 3. veebruaril 1974 Tallinnas.

•    Õppis Tartu Ülikooli usuteaduskonnas 1992–1998, doktorantuur Helsingi Ülikooli Aasia ja Aafrika instituudis, kaitses doktorikraadi 2003 väitekirjaga «The God Ninurta in the Mythology and Royal Ideology of Ancient Mesopotamia». ­Järeldoktor 2008–2009 Chicago Ülikooli orientaalinstituudis.

•    Töötas TÜ usuteaduskonna vanade keelte ja kultuuride õppetooli teadurina 2006–2010, 1. detsembrist 2010 sama teaduskonna vana testamendi ja semitistika õppetooli dotsent.

•    Looming: mituteist publikatsiooni Lähis-Ida antiikkultuuridest, Haljand Udami koraanitõlke toimetamine (2007), «Pärimus veeuputuse-eelsetest tarkadest. Vaimuloolisi seiku Lähis-Idast» (esseeraamat) (2007), «Gilgameši eepose» tõlge (2010).

Parimatest parimad

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade põhižürii koosseisus Joel Sang (esimees), Linda Kaljundi, Madis Kolk, Johanna Ross ja Tauno Vahter andis aastaauhinna järgnevate teoste eest:

•    ilukirjanduslik proosa – Maarja Kangro «Ahvid ja solidaarsus»

•    luule – Indrek Koff  «Eestluse elujõust»

•    näitekirjandus – Urmas Vadi «Peeter Volkonski viimane suudlus»

•    esseistika – Toomas Haug «Klassikute lahkumine»

•    vabaauhind –  Lauri Sommer «Kolm yksiklast» (loe Rein Veidemanni arvustust 08.01.2011 AKst)

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali lastekirjanduse žürii koosseisus Krista Kumberg (esinaine), Evelin Ilves ja Andrus Kivirähk andis aastaauhinna järgmise teose eest:

•    Kristiina Kass «Nõianeiu Nöbinina»

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali tõlkekirjanduse žürii koosseisus  Anne Lange (esinaine), Kaia Sisask ja Triinu Pakk andis aastaauhinna järgmiste teoste eest:

•    ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde – Amar Annus «Gilgameš»

•    ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde –  Ilmar Lehtpere, Kristiina Ehini «The  Scent of Your Shadow», tõlked Andres Ehini kogus «The If Hour» , tõlked Mathura kogus «Presence and Other Poems»  

Venekeelsete autorite kirjandusauhind:

•    Sergei Issakov – luuletaja Jelizaveta Roos-Bazilevskaja käsikirjalise pärandi tutvustamine ning pikaajaline töö eesti-vene kirjandus- ja kultuurisuhete uurimisel

Artikliauhind:

•    Mart Velsker «Karlova Kirjanduse põhijooned» 

Tagasi üles