Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali lastekirjanduse žürii tänavuse esimehe, lastekirjanduse uurija ja kriitiku Krista Kumbergi sõnul pole masu lastekirjandusse jõudnud. Kumbergiga vestles Heili Sibrits.
Lastekirjandus on rikas
13. märts 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud aasta parimaks lasteraamatuks valisite Evelin Ilvese ja Andrus Kivirähkiga Kristiina Kassi raamatu «Nõianeiu Nöbinina». Palun põhjendage valikut.
Raamat täitis kolme olulist tingimust – hästi kirja pandud, hüva sisu ja sõnumiga, rõõmustab eelkõige sihtgruppi, aga ei jäta ükskõikseks ka täiskasvanud lugejat. Nöbinina on nimelt liiga hea ja ilus, et saada heaks ja ilusaks nõiaks. Erinevalt Preussleri väikesest nõiast ei taha nõianeiu seltskonda sulanduda, ta ei hooli nõiakogukonna arvamusest, vaid valib oma tee.
Tuleb inimeste sekka ja teeb häid tegusid. Kass kirjutab ladusalt ja humoorikalt. Tema varasemad lasteraamatud tõestavad, et tegemist ei ole juhusliku õnnestumisega.
Mullu ilmunud lastekatest tõusid nominentideks veel Kärt Hellerma «Õrnad kõrvad», Kaspar Jancise «Seiklus Salamandril», Piret Raua «Tobias ja teine B», Piret Veigeli «Riks ja Säde, aiasõbrad» ja Peeter Volkonski «Karukell ja kellakaru». Kui tihe oli sõel?
Esikuuikut oli kaunis keeruline kokku panna. Ühetasaselt häid lasteraamatuid ilmus mullu päris palju. Oleks vabalt veel ühe, sugugi mitte kehvema kuuiku võinud tekitada. Aga n-ö tuletorni ei olnud. Raamatut, mis oleks selgelt üle teiste paistnud, kas siis hääduse poolest või teemavaliku või selle käsitlemisviisi poolest. Otsus just need raamatud valida sündis arutelu ja aritmeetika pealt ning oli üksmeelne.
Millises seisus on meil lastekirjandus?
Meie lastekirjandus on rikas. Siin nagu ei olegi masu märgata olnud. Numbrid püsivad juba mõni aasta ühtlaselt kõrgel. Mullu ilmus eesti autoritelt 208 teost, neist 110 esmatrükki. Kirjastus TEA tegeleb usinalt vanade heade lasteraamatute uustrükkide väljaandmisega, mis väikesele lugejale mõeldes on suurepärane.
Kirjastus Tänapäev ilmutab pea kõik, mis käsikirjavõistlusele märkimisväärset laekunud on. See annab uutele autoritele kahtlemata hoogu juurde. Päike ja Pilv on viinud titaraamatu enneolematult kaunile ja heale tasemele. Ka teised kirjastused ei põlga algupärast lasteraamatut. Ilmub ilusaid ja häid. Ilmub krimpsu-krämpsu ka. Ega teose avaldamisele ju keegi kätt ette pane, kui raha selle jaoks olemas on.
Jäme ots on algklassilastele suunatud teoste käes – 55% ilmunust. Väikelaste raamatu osakaal on tõusnud 20%ni. Kõige väiksem osa (ja tõepoolest väike osa) on adresseeritud põhikoolile ja 15% noortele. Autorite hulgas on esindatud kõik põlvkonnad. Kui suurte kirjandusest kostab kurtmist, et omamaist autorit ei loeta, ei armastata (v.a elulooraamatud muidugi), siis lastekirjandusel seda muret ei ole.
Laste- ja kokaraamatud on alati üsna hea müüdavusega, tundub, et ka meie kirjanikud armastavad lastele kirjutada, valik on üsna suur. Aga millistest lasteraamatutest on meil puudus?
Nadilt vähe on meil põhikoolilapsele adresseeritud tõsielujutte, mis sobiksid lugeda ka poistele. (Kusjuures tänavu oli selliseid tegelikult tükki mitu. Pean silmas Reeli Reinausi ja Ilmar Tomuski raamatuid. Ka Wimbergi ja Diana Leesalu jutud algasid tõsielulises võtmes, aga siis, tolksti, jälle see pisuhänd…) Ma hindan väga häid fantaasialugusid, nende abil saab laste ja noortega rääkida olulistel teemadel, neid toetada, väärtushinnanguid paika müksida.
Mõistujutt toimib hästi. Aga lapsel ja noorel on soov ennast ja oma elu ära tunda, kuidas on olla siin ja praegu raamatulapsel, võrrelda, kaasa elada, midagi kõrva taha panna.
Meie praeguses lastekirjanduses on puudu karakterist. Lapsed on kuidagi ühetasased. Välimuse kirjeldus ei kirjelda veel tegelast. Kui meenutada näiteks Eno Raua «Lugu lendavate taldrikutega», siis kõik kuus lapstegelast olid oma iseloomu ja käitumisloogikaga. Praegu kirjanikud kas ei pea vajalikuks või ei oska nii kirjutada, et tegelane eristuks ja meelde jääks.
Mille poolest erineb eesti kirjaniku lasteraamat tõlgitud lasteraamatust?
Eelkõige selle poolest, et on üdini oma ja omane. Ehkki meie suurepärased tõlkijad vahendavad võõrkeelset teksti loomulikult ja võimalikult väheste kadudega, siis omamaiste autorite keelekasutus – ütlemised ja ümberütlemised, kõnekäänud ja vihjed-viited juba olemasolevatele tekstidele, siinsele elule, meie elu kirjeldamine – neid asju teiste maade autorite teostest ei leia. Meie haldjad ja muud müstikused on teistmoodi, käituvad teistmoodi jne.
Kas saab välja tuua mõningaid ühisjooni, mis tänapäevases lastekirjanduses on ja mida näiteks paarkümmend aastat tagasi polnud? Ja mis on jäänud samaks?
Praegu on lihtne astuda autorite kilda. Kui sul on raha või sõbramehest kirjastaja, siis ei pane keegi kätt ette. Ja ilmuda saavad kaunis kehvakesed ja/või koledad lasteraamatud. Veel kunagi ei ole noortekirjanduse autorite seltskond nii noor olnud (seda ealt ja/või kogemuselt).
Lastekirjanduse teemavalik ja tegelaste galerii on lühikese aja jooksul nii meil kui mujal uskumatult avardunud. Tabuteemasid on jäänud väheks, neid vaat et polegi. Lastele räägitakse ka surmast ja enesetapust, mis 20 aastat tagasi oleks olnud mõeldamatu.
Samaks on jäänud, et eesti autor kirjutab kõige meelsamini väikelapsele kunstmuinasjuttu.
Mullu hinnatud «Kaka ja kevad» tekitas kõva vaidlust, et kas selline raamat on hea lastekirjandus või mitte… Milliseid järeldusi saame neist vaidlustest teha?
Üks järeldus võiks olla see, et täiskasvanu on lastekirjanduse suhtes üleolevalt pealiskaudne. Ta loeb pealkirja, ärritub ja avaldab valjuhäälselt oma pahameelt. Kui ta loeks raamatu kaanest kaaneni läbi, kas ta ka siis jääks oma avalduste juurde? Ei usu. Täiskasvanud läksid ka õige ropuks kätte, pakkudes Kivirähkile uute raamatute jaoks irooniliselt uusi pealkirju.
Mõnes mõttes ma ju võin aru saada keskealise ja vanema põlvkonna pedagoogidest, kes on just oma hoolealustele selgeks teinud, et kakast avalikkuse ees valjuhäälselt ei kõnelda. No ja siis sellise pealkirjaga raamat! Minu jaoks ei ületanud autor hea maitse piiri, nimijutt (ja kõik teised jutud ka) oli äraütlemata hüva sisuga. Muuseas, mõnel teisel autoril ei soovitaks järele teha. Võib tõesti ropp ja kole välja tulla.
Aga mida me siin arutame, lapsed valisid Nukitsa konkursil «Kaka ja kevade» oma lemmikuks.
Viimaste aastate trendiks on sari-raamatud, nagu seda on «Videvik» ja ka «Potter», paksud, kuid üsna kergesti mõistetava tekstiga nn vaimsed-hamburger-raamatud. Te olete lastekirjanduse uurija, töötate Haapsalu raamatukogus, näete igapäevaselt lapsi ja nende käitumist, nende valikuid.
Loomulikult on lapsed erinevad, kuid kui siiski pisut üldistada, siis kui keerulist teksti on tänapäeva lapsed võimelised mõistma? Võib-olla kirjanikud alahindavad arvutiajastu lapsi?
Potteri lugusid ja «Videviku» saagat ma päris ühe õrre peale ei paneks. Kuigi mõlemad said hakkama vägitükiga, et panid lapsed telliskivimõõtu raamatuid lugema; esimene nii poisse kui tüdrukuid, teine ainult tüdrukuid.
Lapsel (nagu ka täiskasvanul) on kirjanduse suhtes oma ootused, et loetu rahuldaks tema tarbeid mingil eluetapil. Ja et loetu puudutaks. Kui loetu puudutab, võib raamat olla paks ja küllaltki keeruline. Hea näide on Kate di Camillio «Lugu hiirest nimega Desperaux», milles autor kasutab võõraid sõnu, võtab läbi igat masti eetikakategooriaid ning mõisteid filosoofia mängumaalt. Raamatut loeti sellele vaatamata pärast tutvustamist usinasti.
Keerulist teksti on kerge luua, sellega hinge pugeda, südant puudutada hoopis raskem. Samas, lihtne tekst ei pruugi olla primitiivne. Keerulistest asjadest lihtsalt ja selgelt kirjutada on ka väga raske.
Aga jah, raamatukogus on väga erinevaid lugejaid. Ja neid, kes üldse ei loe, me ju ei näegi. Selline ei loeks ka kõige õhemat ja kergemat raamatut. Põhjust allahindlust teha ja alahinnata ei ole.
Kas ja kui, siis millist luulet lapsed loevad?
See on üks imelik asi. Kui neile raamatututvustamise käigus luuletusi loen, on nad rõõmsad ja rahul. Ja tulevad samu raamatuid küsima ka. Aga küsitluste käigus jääb see žanr läbi aegade viimasele kohale.
Samas laenutatakse luulekogusid küll, sest õpetaja teeb luuletustega koolis head tööd. Luuleraamatud on vabalugemise nimekirjades, neid võetakse tähtpäevade puhul ja luulekonkurssideks ettevalmistusi tehes. Luulekogud ei kogu raamatukogus sugugi tolmu.
Usinasti loetakse Leelo Tungla, Ilmar Trulli, Heljo Männi luuletusi. Volkonski värsiaabits ja Contra poiste aabits on hinnatud (neid võtab lapsevanem väikelapsele).
Milliste lasteraamatute järele on raamatukogus suurim nõudlus?
Värskele väärtkirjandusele ja koolikirjavarale. Meie raamatukogus on hetkel kõige pikem järjekord Ivar Soopani raamatule «Head pahad poisid».
Praegusel ajal on järjekord lihtne tekkima. Raamatukogudel on nii narrilt vähe raha, et üht ja sama eksemplari on heal juhul kaks, kolm on juba laristamine. Aga mis saab kahest «Õuduste koolist»!? Saab järjekorra.
Lausa rumal tunne on laste ees teha kiidu- ja kihutustööd headele raamatutele, millest tead, et seda on sul kogus üks. Olgu, kümme last paneb end esimese hooga järjekorda, laenutustähtaeg on kaks nädalat. Kas see viimane kolme kuu pärast enam soovib või viitsib kunagi soovitud raamatule järele tulla?!
Nõudlus (ja järjekord) on raamatutele, mida õpetaja lugeda annab. Ma olen südamest tänulik nendele õpetajatele, kes on aru saanud, et raamatukogu ei suuda rahuldada nõudlust korraga kahekümnele eksemplarile, ja tulevad nõu pidama, mida valida; mida on ja mida uhiuutest raamatutest koolilugemisse võtta saab.
Järjekord kujuneb ka nendele raamatutele, mida raamatukoguhoidja on koolis soovitamas käinud. Menuraamatutele, nagu «Videviku» saaga seda viimati oli, oli järjekord.
Ja lõpetuseks, kuidas meelitada lapsi lugema? Kas e-raamatud võiks siin aidata?
Lapsi ei ole vaja meelitada lugema. Lastega tuleb maast madalast koos lugeda. Pole paremat lugemispropagandisti kui lugev lapsevanem, lugev õpetaja ja nende säravil silmil tehtud raamatusoovitused, ettelugemised.
Kui lugemine on ühiskonnas ja meedias esiletõstetud-hinnatud tegevus (nagu see lugemisaasta puhul oli), siis märkab ka väike inimene, et ahhaa, selles vist midagi on, pistab nina raamatusse, ja kui temast ei saa just raamatukoi, siis head lugemisvara hindav kodanik kindlasti.
E-raamatus ma päästeinglit ei näe. Kes ei loe, ei loe ka ekraanilt. Kes loeb, loeb igalt poolt igal moel. E-raamatuga võib koolikirjavara kättesaadavus lihtsaks muutuda. Eeldusel, et igal koolilapsel tarvilik riistapuu ranitsas on.
Raamatud
Kristiina Kass
«Nõaneiu nöbinina»
Tänapäev, 2010, 93 lk
Kärt Hellerma
«Õrnad kõrvad»
Ajakirjde kirjastus, 2010, 63 lk
Kaspar Jancis
«Seiklus Salamandril»
Menu, 2010, raamat+CD
Piret Raud
«Tobias ja teine B»
Mustvalge, 2010, 107 lk
Piret Veigel
«Riks ja Säde, aiasõbrad»
Valgus, 2010, 64 lk
Peeter Volkonski
«Karukell ja kellakaru»
Eesti Ajalehed, 2010, 63 lk