Elu Soomes on tragöödia. Isegi kui teed komöödiat, tuleb sellest tragöödia. Nõnda ütles Soome mulluse populaarseima filmi «Polaarjoone sangarid» režissöör Dome Karukoski, esitledes seda Tallinnas.
Soome mees ja tema «sisu»
14. märts 2011, 15:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Klassikaline eelarvamus soome filmist on väga lihtne: aeglane, sünge, ülinapi dialoogiga esmajoones festivalidele mõeldud puhas kunst. Sarnaneb eesti filmiga, aga lööb maailmas paremini läbi. Tegelikult räägivad valgele linale jõudvad teosed muidugi hoopis teist keelt.
Näiteks Eestiski näidatud «Vinged vennad», «Matti» ja «Rööperi» tõestavad sootuks vastupidist: soome film on särtsakas, täis mõnusat meelelahutust, heade näitlejate ja tihti väga hea stsenaariumiga.
«Polaarjoone sangarid» algab ühe kohaliku küla künkal asuva kuivanud puu tutvustusega. Kiigepuuks kutsutava puu otsa on ennast üles poonud juba viie generatsiooni mehed. Sellega saab ka eksistentsiaalne mõõde antud ning algab road-movie täis seiklusi.
Elu on võitlus
Peategelaste tuumiku moodustavad Jussi Vatanen, Jasper Pääkkönen ja Timo Lavikainen. Peategelast Jannet kehastav Vatanen on varem mänginud peamiselt telesarjades, küll aga on tema sõpra Kaput kehastav Pääkkönen juba varasemast Soomes esimese suurusjärgu täht. Ta peaks ka Eestis olema tuntud kui peategelase kehastaja mägikotka Matti Nykäneni elust rääkivas filmis «Matti». Sõpruskonna kolmandat liiget Räihäneni mängib Timo Lavikainen, kes on tuntud filmist «Pikk kuum suvi» alguse saanud bändi Kalle Päätalo trummarina.
«Polaarjoone sangarite» süžee pole keeruline. Janne elukaaslane Inari (Pamela Tola) seab mehe reede õhtul valiku ette – olgu hommikuks majapidamises digiboks või nende kooselu lõpeb. Polaarjoone taga pole aga digiboksi leidmine pärast küla ainsa tehnikapoe sulgemist sugugi kerge. Kuna soome mehe «sisu» avaldubki just võimatutes olukordades, ei löö Janne käega, vaid algab meeletuid seiklusi täis teekond digiboksi poole.
Kolmikut ründavad tapjalesbid, nad jäävad poolalasti lumetormi kätte, põgenevad politsei eest, veristavad põhjapõdra, üritavad öösel 15-kraadises pakases ristmikul autode aknaid pesta ja teevad üldse kõike, et võidelda oma ja kaaslaste õnne eest. Õnn ei peitu rahas, aga rahata on selleni jõudmine sootuks keeruline. Digiboksi soetamiseks vajalikud eurod on vaja kuidagi välja teenida ning selleks kõlbab peaaegu kõik.
Filmi käis mullu napi kahe ja poole kuu jooksul vaatamas enam kui 300 000 soomlast, praeguseks on vaatajaid kogunenud juba peaaegu 400 000. Põhjanaabrite tähtsamaid filmiauhindu Jussisid sai «Polaarjoone sangarid» kolm: parima filmi, parima režissööritöö ja parima käsikirja eest. Lisaks sai see ka veel publikupreemia.
Edu Soomes ei ole keeruline mõista. Põhjanaabrid on alati arvanud, et ühes õiges mehes on peidus see müstiline «sisu», mis ei luba lihtsaid asju lihtsalt teha – elu on võitlus. Soomlastele endile, aga ka soome keelt natukenegi oskavaile on nauditav kuulata murdekeelt.
Samuti päriselust maha kirjutatud naaberkülade Kolari ja Kittilä vaheline vaen näitlikustab igihaljast naabrussuhet. See, muide, ulatub ligi poole sajandi taha, mil Kittilässe ehitati lennuväli ja Kolari, kust on pärit filmi kangelased, sellest ilma jäi.
Filmile lisab sära ka vanu häid laule ära kasutav muusika. Filmi ühe tunnuslaulu «Onnelliset» («Õnnelikud») autor Leevi and the Leavings on Soomes samasugune kultusbänd nagu Eestis Singer Vinger.
Komöödia ja tragöödia vahel
Saatan peitub teatavasti detailides, nõnda on ka Karukoski filmis pea kõik pisiasjad läbi mõeldud. Arvukad kõrvaltegelased pakuvad kibedat äratundmisrõõmu nii soomlastele kui ka nende eluoluga natukenegi kursis olevatele eestlastele. Üksikut pervert-ärimeest mängiv Kari Ketonen teeb suurepärase osatäitmise Inari ekspeigmehena.
Sümpaatselt palju on vaeva nähtud ka väikeste dialoogidega. Väike stiilinäide pärast järjekordset tagasilööki: «Naised on nagu trammid. Alati tuleb järgmine.» – «Mitut trammi sa oled siin näinud?» Hea sõnaga mainimist väärib ka täpne ja stiilipuhas stseen vene uusrikastest turistidega. Kapu ja umbkeelne venelane polaaröös tünnisaunas on tehtud väheste vahenditega, kuid kokkuvõttes üks nauditavamaid verbaalkoomika hetki.
Eesti viimase aja filmidest võiks «Polaarjoone sangaritele» paralleeliks tuua Andres Maimiku ja Rain Tolgi filmi «Jan Uuspõld läheb Tartusse». Seikluslikkust ja kohalike olude ärakasutamist on mõlemas filmis, kuid süžee keerdkäikude sidumisega saab Karukoski tunduvalt paremini hakkama.
Balansseerides komöödia ja tragöödia vahel, võitleb soome mees iga päev eelkõige iseendaga. Ja kui ta oma kõige suuremast vastasest ehk siis iseendast jagu saab, ei peata teda ka kogu maailm. Ükskõik kui vaenulik ja mõistmatu see ka on.
Uus film kinolevis
«Polaarjoone sangarid»
Režissöör Dome Karukoski
Soome 2010
11. märtsist Tallinna kinos Artis