Nukuteater eksperimenteerib käte ja kinnastega

Liivika Hanstin lavastuses «Käed ja kindad».

FOTO: Ave Kaing-Kaabel

Nukuteatri uus pisipõnnidele mõeldud etendus «Käed ja kindad» tuleb oma tavapärasest vormist, teisisõnu sirmi tagant välja ja mängib ka sõnadega. Kui tavapärases nukuetenduses on näitlejad kenasti peidus ja pärast, hea õnne korral, näidatakse väikestele teatrikülastajatele äsja kohatud nukutegelasi, siis sedapuhku laieneb roll käe-mängust ja tekstist kaugemale.



Näitlejad pole asjata musta ja punasesse pidurõivasse riietatud. Sedapuhku ei koondu tähelepanu vaid nende poolt elama pandud tegelastele, vaid eraldi osa on neil endalgi täita. Vahel otsivad nad nukke, vahel unustavad neid õigesti riidesse panna, vahel tirib üks teiselt sirmi eest ära ja siis tuleb olukord loominguliselt lahendada.

Võiks arvata, et laste puhul on tähtis teatud salapära hoidmine, et tema ees saaks avaneda uus maailm, kus laval elavatel nukkudel oma hing sees. Tegelikult ongi lapse fantaasia sellistest detailidest rikkumata, nii et isegi kui ta näeb mängijat sealsamas nuku kõrval, haaravad teda läbimängitav tegevus ja esitatavad tegelased ennekõike.

Selline humoorikas eksperimenteerimine ja «lavataguse elu» tutvustamine muudavad etenduse meeleolukamaks nii lastele kui neid saatma tulnud lapsevanematele. Kohati tundus isegi, nagu õhk säriseks näitlejate vahel – vähemalt nii neil õnnestus välja mängida.

Mõjub mänguliselt, kui loomad vaataja silme all alles kuju võtavad: kord kiirustades ununeb konnale rüü selga ehk õiget värvi kinnas kätte panemata, siis jälle otsivad nukunäitlejad koeri, kes teise käe otsa peitu pugenud. Proovige kodus järele!

Kui pista käe otsa käpiknukk ja õiget rolli sellega etendada, siis last ei «sega», et oled juures. Tema keskendub sel hetkel just endale hinge sisse saanud koerale või karule. Umbes samamoodi toimis teatris, ka üle nelja-aastane tüdruk esireas aitas näitlejal innukalt otsida tema kadunud koera, kes juhtumisi oligi näitlejal käes. Oluline on mäng ja kutse mängule.

Ootamatult ja samas lustakalt mõjub vanematele ja vanavanematele suunatud stseen, kus näitlejad esitavad roheliste konn-vihmavarjude alla peitudes põgusaks hetkeks Tartu suudlevaid tudengeid. Vau!

Etendus oli haarav ja mõjus mitmekihiliselt, eraldi tuleb selle eest kiita kunstnikku, kes nukud lastele nii atraktiivseks teinud ja sirmi nutikalt mitmemõõtmeliseks projekteerinud. Mäng meeldis nii kahe- kui ka nelja-aastasele piigale ja konnajuttu jätkus rohkemaks.

Uuslavastus
«Käed ja kindad»

Autor ja lavastaja Helle Laas
Kunstnik Gunta Randla
Osades Liivika Hanstin ja Anti Kobin
Esietendus 6. märtsil Eesti Nuku- ja Noorsooteatris, alates 3. eluaastast

Tagasi üles
Back