Kultuurisoovitused

Lustlik jant viimase eestlase bluusiga

Endla võiks võtta «Mehe, kes teadis ussisõnu» mängukavva ka suvekuudel, sest vabaõhupublik naudiks lavastust täiel rinnal. Fotol Sten Karpov Ülgasena ja Priit Loog Leemetina.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Tossupilvest ilmuvad lavale kaks karusnahkadesse rõivastunud meest, ühel kaenlas puupakk, teine elektrikitarril nukralt melanhoolseid akorde näppimas. Ümberringi otsatu tühjus, nõiduslik aeg-ruum, kus kohtuvad tulevik ja minevik.



Nii algab Endla teatris Kivirähki romaani «Mees, kes teadis ussisõnu» põhjal loodud lavastus, mis räägib loo ühest vägevast metsarahvast kes on muutunud saksa keelt ja kombeid ülimaks pidavaks orjameelseks rahvaks. Muistsed teadmised ja oskused on unustuses. Viimane ussisõnu mõistev noormees Leemet (Priit Loog) pole ükskõikne külaelu ahvatlustele ega noore külapiiga ilule, kuid temale ja üdisemalt ühele kultuurile tervikuna saab saatuslikuks uuenduste iha ja pime usk kõrgemasse jõudu, olgu selleks haldjad või Jeesus Kristus.

Kui Kivirähki romaan on sünge, pigem tragöödia kui komöödia, siis Johannes Veski lavastus, mida reklaamitakse kui «tragi komöödiat», mõjub hoopiski rahvaliku jandina – saab nii naerda kui ka mõelda eestlaste arhetüüpide üle.

Kuigi Johannes Veski ja kunstnik Pille Taela koostöös sündinud lavastuse karusnaharibadest kostüümid, papile joonistatud lavakujundus, elusuuruses karu jne tekitavad vägisi seose lastelavastusega, pole «Mees, kes teadis ussisõnu» seda mitte. Samas võivad lapsed ka seda lavastust vaadates lustida (hoiatus, laval tapetakse seitse jänest!). Tegelikult peaks täiskasvanud vaataja Veski lavastuse nautimiseks ja sügavuse mõistmiseks leidma endas üles lapse, lapsemeelsus ja eelarvamustest vabanemine on saali sisenedes soovitatav.

Napp ja end õigustav kujundus, kus näiteks püha hiit kujutab vaid üks ainus kuivanud vana jändrik, seostub ka muinasjutu-lavastusega. Aga eks Kivirähk üks paras muinasjutuvestja ju ole. Samas saab tühjale lavale vastavalt vajadusele veetavaid dekoratsioone võtta ka kui vihjet maailmale, mida me enda ümber papist ehitades tõeliseks tahame pidada. Aga ärme aja asja keeruliseks.

Veski lavastus on hoogne, võib öelda, et isegi lihtne. Kuid kindlasti mitte igav. Muistsete ussikuningate õpetatud ussisõnu teatavasti Kivirähki romaanis ära trükitud pole, Endla lavastuses me aga näeme ussisõnade väljaütlemist. Onu Vootele (Indrek Taalmaa) ussisõnade õpetamisel pakuvad lõbusat vaatemängu Taalmaa ja Priit Loogi silmade punnitamine ja keele suust välja ajamine, sest ussisõnu räägitakse keelt suust välja ajades nagu uss! Ja ka pisut sisistades. Lihtne ja geniaal­ne.

Lavastuse nõrgimaks lüliks on kohatine teksti kaotsiminek – metsarahvas, välja arvatud Leemet, on pandud rääkima erinevate vokaalide peale, kes asendab kõik vokaalid u-ga, kes ö-ga. Seetõttu on pea võimatu aru saada ema Linda (Karin Tammaru) jutust.

Tugevate stseenidena tõusevad lavastuses esile matusetseremoonia, abiellumine ja rituaalne pulmatants – need on kohad, kus näeme juba Cabaret Rhizomest tuttava lavastaja käekirja.

Külaühiskonnale nii omast sosistamiste ja kuulujuttude õhustikku annab Veski edasi külarahva kollektiivse «lap-lap-lap-lap-lap-lap» häälitsemisega. See on hea leid. Nagu ka inim­ahvide Pirre (Kaili Viidas) ja Räägu (Lauri Kink) teineteise lausete lõpetamine, lustlikult on lahendatud ka Intsu (Tambet Seling) ja Täi (Ahti Puudersell) tegelaskuju.

Lavasügavuses aeg-ajalt aeglaselt ringi uitava ning elektrikitarril viimase eestlase bluusi plõmmiva Robert Vaigla lavale toomine ja muusika elav esitus mõjub värskelt, lisades lavastusse veel kolmandagi plaani – lisaks külale ja metsale, jumalatele on alati kuskil veel keegi.  

Lavastuse põnevama rolli teeb Indrek Taalmaa jalutu, kuid elujõust pulbitsev vanaisa Tölbina, tugev on ka tema onu Vootele. Sten Karpovi mängitav Hiietark Ülgas areneb kogu etenduse jooksul, tõustes lõpuks üheks tähelepanuväärsemaks. Peategelane Leemet Priit Loogi kehastuses on lihast ja luust, kõikidest kõige tavalisem inimene. Jõuetu intellektuaal, kel võõrad keeled suus, kuid füüsist, vaimu ja usku pole.

Ja nii kaobki viimane ussisõnu oskav mees tossupilve, et valvata Põhja Konna und. Aga ussisõnu pole tal enam kellelegi õpetada.

Uuslavastus
«Mees, kes teadis ussisõnu»

Autor Andrus Kivirähk
Lavastaja Johannes Veski
Kunstnik Pille Tael, muusika autor ja esitaja Robert Vaigla
Osades: Priit Loog, Sten Karpov, Ireen Kennik, Triin Lepik, Karin Tammaru, Kaili Viidas, Lauri Kink, Jaanus Mehikas, Ahti Puudersell, Tambet Seling, Indrek Taalmaa
Esietendus 12. märts Endla teatris

Tagasi üles