Submarinoks nimetatakse piinamisviisi, mida need, kes on üle elanud Pinocheti režiimi, ja mitte ainult nemad, nagu ajakiri Time kirjutas, õudusega meenutavad.
Kui su pead surutakse jõuga vee alla
11. märts 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lihtsamal juhul surutakse ohvri pea vee alla ja hoitakse seda kinni peaaegu et lämbumiseni välja. Komplitseeritumal juhul uputatakse ohvrit aga vees, mida on «rikastatud» vere, uriini või väljaheidetega – meetod, millega olevat vangistatuid üle kuulanud Tšiili hunta.
Film ei ole õnneks sellest – piinamisest. Piinatud on peategelastest vennad küll, aga mälestustest, lohutu lapsepõlve varjudest, iseäranis ühest siis juhtunud tragöödiast.
Esimese kümne, emotsionaalselt raskesti jälgitava minutiga, mis võtavad kokku kahe poisi šokeeriva elu, alkohoolikust üksikema groteskse hoolimatuse oma laste, sh imikueas lapse vastu, nagu ka poiste vastutuse hoolitseda ise oma väikevenna eest, mida paraku kanda ei jaksata, räägib «Submarino» ära selle, milleks «Surnuaiavahi tütrel» kulus sada venivat minutit – et hüpata seejärel ajas 20 aastat edasi ja näidata, kuhu ollakse oma eluga välja jõutud.
Submarino-sõna on selle juures pigem metafoor, ja küllaltki tabav – nii Nick (Jakob Cedergren) kui tema vend (Peter Plaugborg), kelle nime ei lausuta filmis kordagi, üritavad kõigest väest pinnale jääda, mis sest et elu ise neid vägisi justkui vee alla surub.
Seesama elu on nad ka lahku viinud. Üks on vabanenud äsja vanglast, täis vastuseta änge, mida ta elab välja viina võttes ja kangi tõstes. Teine on üksikisast narkomaan, kes on loobunud oma sõltuvusega rinda pistmast, on elus läbi kukkunud, kuigi katsub seda oma 6-aastase poja Martini (Gustav Fischer Kjaerulff) eest varjata. Kumbki neist esindab Taani ühiskonna seda osa, kelle puhul olulisem kui elus olemine on ellu jäämine.
Kas vanemate patud nuheldakse laste peal, küsib Vinterberg ja jätab vaatamata süngele alatoonile, mis filmi läbib, siiski vaatajale õrna lootusekiire. Ettemääratuse ahelat on võimalik katkestada isegi siis, kui me tunneme kartust vastutuse ees – me võime küll sellele alla jääda, aga peamine on, et me tunneme. Üldse tunneme.
Pärast hiilgavat «Perekonnapidu», mis oli 1990date lõpus üks Dogma võtmefilmidest, on Vinterberg kaua ekselnud, tegelenud tühja-tähjaga, põiganud isegi Hollywoodi – ja «Submarino» võiks olla märk sellest, et ennast ollakse jälle leidmas. See ei ole vaieldamatu meistriteos, iseäranis nende jaoks, kes hindavad poeetilisemat filmikeelt, aga annab igal juhul tunnistust Taani filmi kõrgest tasemest.
Tuleb välja, et Tallinna filmihuvilistel on hullud päevad. Tänasest on üksteisest sõltumatult korraga kinoekraanidel koguni kaks Taani ja üks Soome film, kõik mullusesse, oma maa liikuvate piltide tippu kuuluvad linateosed. Susanne Bieri «Taevariik» võitis äsja ka mitteingliskeelse filmi Oscari, Dome Karukoski «Polaarjoone sangarid» on aga Soome aasta film. Seda on täpselt nii palju, et ei mahu ühte lehte äragi! Kuulmiseni!
Uus film kinolevis
«Submarino»
Režissöör Thomas Vinterberg
Taani 2010
Alates 11. märtsist Tallinna kinos Sõprus