/nginx/o/2017/03/06/6413559t1h8b2d.jpg)
Eesti Laulu vaheklipid on vähemalt sama oodatud sündmus kui aastavahetuse «Tujurikkuja». Alati on igaühel midagi nende kohta halba öelda. Ja vist õigusega, sest mõlemad algselt ägedad formaadid kipuvad oma kuulsusekoorma all kängu jääma ja lamedaks vajuma.
Mart Normet, Eesti Laulu produtsent! Selge see, et Märt Avandi ja Ott Sepp on end tõestanud lahingupaar ja võib-olla isegi su head sõbrad, kes oma honorare igati väärivad. Aga aitab nüüd, rakenda natuke oma loomingulisi ajusagaraid ja lase mehed puhkama. Nad ei ole selles formaadis enam naljakad. 2010. aastal rõõmustasid Sepp ja Avandi meid võrratu, suurepärase, väga naljaka paroodiašõuga «Pean saama Eurovisioonile, muidu suren 2010». Järgnes pikk ja pidev mandumine.
Laskumata finaali muusikalisse tasemesse – mida näiteks kriitik Mart Niineste tuimaks raadiotapeediks peab – soovitan saata Sepa ja Avandi jalga puhkama. Veel parem, las esinevad teatrilaval, kus nende tase on palju kõrgem, kui teles nalja rebides. Formaat vajab värsket verd! Küll oleks tore, kui järgmisel aastal samal ajal saaks arvustada näiteks tõusvate tähtede Tigran Gevorkiani ja Mattias Naani esinemist.
Tõsi, ei saa öelda, et tänavused oleksid läbi aegade kõige viletsamad vaheklipid olnud. Mullu veeretati välja see õudne Alev Ström Peeter Oja esituses (stsenaarium Peeter Oja och René Vilbre). Sellega võrreldes oli laupäeval ekraanil siiski mingit loomingulist sädet näha.
Eesti Laul Peaks olema Eesti teletoodangu absoluutne tipp, aasta vingeim telešõu. Aga miks ta siis venib nagu regilaul? Klippide režissöör René Vilbre on ilmselgelt suurvormide meister. Need muudkui kestsid ja kestsid ja kestsid. Ega ERR ju oma eetriaja eest maksma ei pea ja nii võib ekraanile lasta kuni kaheminutilise heietusi, nagu vanaisa kaminatule ääres. Aga need, kes päriselt reklaame teevad, teavad, et üle 20-30 sekundi pole aega jahuda, kalliks läheb ja mis põhiline, vaataja on enne sõnumi saabumist ammu külmiku kalla nahistamas.
Minu koduse ekraani taga avaldati vaheklippide kohta arvamust, et sellised naljad ikka lastesaatesse (mida see «Eesti laul» ikka nii väga muud on kui hästi kallilt tehtud «Laulukarussell») ei sobi. Ma ei ole nõus, mu meelest lapsed ei ole lollid. Vähemalt minu omad selles vanuses ei olnud. Noorte meediatarbimist arvestades saavad nad hakkama nii musta huumori kui paroodiate lahtihammustamisega.
Tänases Postimehes ilmus teadustoimetuse artikkel, mis seletab, kuidas inimesed võllanaljast (mida need vahepalad endast ju kujutada tahavad) aru saavad. Loe siit! Aga lühidalt:
Reastame klipid tugevamatest nõrgemani, hinded kümnepallisüsteemis.
Alustage vaatamist kümnendast sekundist ja lõpetage ajamärgil 11.15. Sellest piisab, enam naljakamaks ei lähe. Nalja võib korrata, kui sellele iga kordusega uus vint peale keerata, mida selles klipis ei juhtunud. Aga idee on tore. Just nii püüdlikku nägu teevadki näitlejad, kui nad helisalvetusstuudio kapis teksti loevad.
Briljantne, särav ja ainult 60 sekundit! Oleks nad kõik sellised olnud. Teisele kohale jäi selle pärast, et tegemist oli ju geeniuse parodeerimisega. Harry Egipti elutööta poleks millegi üle nalja teha olnud. Päris «Kanahakkliha» või «Pingviini jäätise» tasemele ei tõuse, aga siiski tunnustamist väärt saavutus.
Alkotootjate lobby karskuskampaania tingimustes on muidugi koomiline, tasub nalja visata küll. Aga kaks ja pool minutit! No mille eest! Seda vaadates tahaks juba ise igavusest pitsi haljast valada, seda enam, et puänt selgub juba 40 sekundil. Andestamatu ebaprofessionaalsusena mõjub see, et kui toode lõppuks kaadrisse ilmub, katab peopesa pudeli sildi. Vilbre pole kunagi ühtegi viinareklaami vaadanud?
Peaaegu kolm minuti surnud hobuse piitsutamist! Tüübid, kas te kella üldse ei vaata? Idee on samas tore ja elujaatav. Klippi autorit inspireeris ilmselt Ulrich Seidli skandaalne dokumentaalfilm «Safari». Ehk lähevad jahimehed jälle toredasti närvi, nagu juhtus siis, kui Janar Ala kirjutas Seidli filmi kohta arvustuse «Jahimees põline pervert». Vastukaja arvustusele loe siit.
Kui räägib president koduvägivallast, räägivad ka Sepp ja Avandi. Rullnoka roll on mõlemal sees juba Rasmus Merivoo võrratust filmist «Tulnukas» (2006), antud klipp jookseb sama vana rasva peal. Aga kust tuleb ettekujutus, et vägivaldseks, eriti nõrgemate vastu muutuvad ainult dressides lauaviinamehed, mitte näiteks mõni lugupeetud kultuuriinimene stsenarist Avandi enda tutvusringkonnast? Kodu lähedalt ei murra, mis?
Ülejäänud klipid «Valimisreklaam», «Reklaami tööriistakast» (stsenarist Ott Sepp), ja «Restoran talutatutele», «Maa õhk» (stsenarist René Vilbre) said kõik alla kolme palli ning pole mõtet neid reastadagi. «Valimisreklaam» oli neist kõige piinlikum. Mis viga maaslamajat jalaga tagumikku togida.
Huvi korral vaata vahepalasid siit uuesti.
