Kättemaksust taevariigini – Taani on jälle Oscari-maa

Tuleb tuttav ette? Anton (Mikael Persbrandt, vasakul) jagab jõhkardiga maid, Christian ja Elias on sunnitud pealt vaatama. Foto: Kaader filmist

Iseäranis üks, või õigemini kaks episoodi sellest filmist kummitavad siiani. Üks jõhkard, kellesugustega vist kõik on tänaval kokku puutunud, ei piirdu sedapuhku paljalt sõimuga, vaid suisa norib tüli, laksab lahtise käega Antonit (loe: vaatajat) põsele. Anton on üks «Taevariigi» peategelastest, taktitundeline, liigagi intelligentne arst, kes on tõtanud lahutama liivakastis rüselevaid – ikka juhtub – poisikesi, tema enda ja jõhkardi poega.

Rünnak tabab nõnda ootamatult, et Anton ei oska sellele reageerida – kes oskakski –, tõmbabki uttu, nagu «soovitab» jõhkard. Võib-olla kustutaks aeg selle vahejuhtumi peagi – ikka tuleb ette –, ainult et see kõik sünnib Antoni vanema, umbes kümneaastase poja Eliase ja tolle sõbra Christiani silme all. Kutsume politsei, soovitab viimane. Ei, vastab Anton ja lisab lühidalt, et asi polevat seda väärt, kuigi on näha, et juhtunu teda tõsiselt häirib.

Veel enam häirib see aga poisse – kujutage ise ette, ikkagi autoriteetne isakuju, aga laseb endast sellisel viisil üle sõita. Enne seda on Christian andnud koolis peksa – ja üsna jõhkralt – Eliase kiusajale, ja see on aidanud. Järelikult toimib, erinevalt õpetajate ebamäärastest ponnistustest. Koos uuritakse välja jõhkardi aadress. Kodus pärib Elias, kas isa kavatseb midagi ette võtta. Mida, küsib isa vastu. Peksa anda, vastab poeg. Mõtled sa seda tõsiselt, küsib isa. Ega sa ju ei karda, küsib Elias vastu. Ei, aga see ei lahendaks midagi, vastab isa ja lisab, et siis oleks ta samasugune jõhkard.  

Siiski minnakse kõik koos väljaotsitud aadressil – vähemalt poistele on vaja ju tõestada, et isa ei karda ja et vabandust on võimalik kätte saada ka rahumeelselt, asja selgitades. Paraku selgub, et mitte – vabanduse asemel võtab jõhkard jälle appi käed, ehkki tema irvituse saatel lahkuv Anton kinnitab poistele, et kõik on korras, jõhkard kaotas – moraalselt – ja hoobid on ainult hoobid, need ei tee midagi.

«Ma arvan, et ta ei saanud ise aru, et kaotas,» kostab selle peale Christian – ja see, mis järgneb, on juba «haevnen», kättemaks, ka filmi sõnasõnaline pealkiri taani keeles. Või vähemalt «õigluse» jaluleseadmine, nagu noored tasujad ise arvavad, ehk koguni maailma parandamine.

Mõistagi ei pruugi see lõpuks viia rahulduseni, on pigem tupiktee, nagu «Taevariik» ka ilmekalt näitab. Või kuidas saakski see teisiti olla? Mis sest, et vähemalt koolivägivalda ­aetakse siin välja peltsebuli enesega. Ja efektiivselt.

Film tõstatab täpselt ja piltlikult, väga mõjusalt olulisi küsimusi üha enam leviva, sh lastest tuleneva agressiivsuse, vägivalla ja sellele samaga vastamise kohta, aga väldib ka, ja väga olulisi. Näiteks seda, kas noodsamad jõhkardid ise ikka saavad lõpuks aru, et on kaotajad, nagu julgeb kahelda Christian. Vastuseid pole õnneks väga palju – on ruumi otsida neid ise ja panna tähele sedagi, kui mõistvalt suhtub «Taevariik» inimeses peituvasse soovi karistada ülekohut või kui vähe on vaja üldse selleks, et laps hakkaks midagi pidama ülekohtuseks.

Iseäranis meisterlik on Su­sanne Bieri režii. Film avaneb pikkamisi, vähemalt esimeses pooles pole selge, kuhu võidakse lõpuks välja jõuda, kaadrite pealispinna all ja vahel võbeleb pinge. Üksteise järel kasvavad välja pisemad alateemad: koolivägivald, lein, mis võib lapses väljenduda ettearvamatult, abielukriis, suhete üldisem võõrandumus... Usutavad on kõik viis peamist karakterit.

Pole siis ime, et «Taevariik» tänavu parima mitteingliskeelse filmi Oscari võitis. Mis meil siis lõpuks ikka üle jääb, kui armastada ja loota – seda enam, kui maailm hukas on.

Uus film kinolevis
«Taevariik»
Režissöör Susanne Bier
Taani-Rootsi 2010
11. märtsist Tallinna kinos
Coca-Cola Plaza