Andres Maimik: naljafilm on mu salaarmastus

Andres Maimik Foto: Mihkel Maripuu

Režissöör Andres Maimik, viimati jäi teie filmis ellu Kukumägi, nüüd tulevad tagasi Kormoranid. On see juhus?

Juhus vist jah. Ma ei pretendeeri olema miski kiirabibrigaad eesti filmis ega eesti filmile. Lihtsalt meeldivad tegelaskujud, kelle elatud elu on taga lohisemas nagu kassi sabas konservikarp. Kellel on karakter sees ning korts näos.

Kuidas suhtute ühte «Kormoranide» žanrimääratlusse – õllepeerufilm?

Halvasti. Kuna see halvustab kõiki neid kaastöölisi ja kaasteelisi, kes andsid maksimaalse panuse «Kormoranide» valmimisse, siis ei sooviks, et nende tegevust seostataks populaarse lahja alkoholi seedeprotsesside tulemusel väljastunud aromaatse gaasibuketiga. Aga see määratlus oli vist Artur Talviku paari kuu tagune hinnang kogu minu loomingule, nii et ükskõik mida ma ei teeks, jääb see mõne isiku jaoks ikka «õllepeeruks».

Andres, te olete väga hea dokumentalist – miks te nende komöödiatega jahmerdate?

Miks mitte? Olen suur naljafilmide austaja ja loomulikult on kiusatus ka ise neid teha. Ma ei saa üldse aru, miks seda õigustama peab, tõsise meelega lavastajailt ei nõuta ju aru, miks nemad draamat viljelevad. Seal sektoris, kus tehakse tõsiseid, sügavaid ja sotsiaalkriitilisi linateoseid, käib päris tihe konkurents, naljafilmi poole peal on tunduvalt lahedam. Lõppude lõpuks sisaldavad ka paljud dokid koomilisi elemente.

Võimalik ka, et mu elutaju ongi selline mažoorne ning paradokse otsiv. Komöödia ei pea ilmtingimata olema pullitegemine või tähendama, et mehike tõmbab lollaka paruka pähe ja teeb porgandi häält. Läbi naeru võib esitada dramaatilisi olukordi ning inimlikke emotsioone ja suhteid: sõprust, armastust, pürgimust, kurbust, kimbatust ja meeleheidet. Ka komöödia võib olla väga kaasatundev ning kaasaelav.

«Kormorane» tuleb praegu igast torust, söögi alla ja söögi peale. Kas nii peabki?

Eesti filmi ümbritseb praegu eksistentsiaalne äng. Halatakse, et eestlane ei taha eesti filmi vaadata, on võõrandunud – kuni selleni välja, kas seda üldse vaja on, kui Hollywood surub uksest ja aknast sisse. Soovisime vastukaaluks teha filmi, mida inimesed võiksid vaatama tulla.

Ja oleme teinud kõik endast oleneva, et potentsiaalne publik oleks sellest ka teadlik. Vaja on vesi paisu tagant valla päästa, rahvas tagasi kinno tuua. Tõestada, et huvi eesti filmi vastu on olemas. Film ei pea ju olema selline, et nokitsen, teen valmis, panen ekraanile ja siis ta seal jookseb kaks-kolm nädalat ning seda vaatab ehk isegi mõni tuhat inimest.

Kaugel sellest, et ma tahaks nüüd olla didaktiline – et meie teeme õigesti ja teie valesti. Lihtsalt, moodsad kommunikatsiooniteooriad räägivad sellest, et kui sa tahad kommunikeeruda, pead ära kasutama kõik kanalid, olema ekspressiivnegi. Ütlen veel, et eesmärk ei ole teavitada neid, kes tulevad eesti filmi nagunii vaatama, vaid neid, kes suhtuvad eesti filmi eelarvamusega. Ja mu jutt puudutab eelkõige kinolevi, sest kino on alati aktiivne vaatamine, kodus telekat klõpsutada võib igaüks. Kõik muu peale kino on platonlikult öeldes varjud koopa seintel.

Miks mängivad teie komöödiates tuntud avaliku elu tegelased? Kas te kindlustate enesele publikut ja retseptsiooni või itsitate hoopis pihku?

Kuulsused on enamasti väikestes kõrvalosades, kesksetes ja nõudlikes rollides astuvad üles ikkagi tuntud näitlejad. Ütleme nii, et täispikk mängufilm on juba oma eelarve poolest oluliselt suurem kui näiteks keskmine lavastus. Ning seetõttu käib asjaga kaasas ka publiku kõrgendatud ootus ning tegijate ülesanne seda rahuldada. Publik tahab staare, tahab glamuuri, tahab ära tunda ja kaasa elada.

Kuna «Kormoranide» teemaks on eesti rokipüüne tema hiilguses ja naeruväärsuses, siis mis oleks see ilma Rein Rannapi, Tanel Padari, Koit Toome, Metsatöllu, Jaanus Nõgisto, Mihkel Raua, Lenna ja Pireti ning Reet Linnata. Aga me ei soovinud, et film oleks külasimman, kus kõik oleks lihtsalt keskpõrandal koos, et rahvas saaks näpuga näidata.

Pigem soovisime tekitada ahaa-efekti, pannes osa tuntud nägudest ootamatusse rolli ning teised iseenda avaliku kuvandi üle nalja viskama. Eneseiroonia on uskumatult vabastav kogemus. Lisaks käib meie stiili juurde, et dokumentaalfilmi lõimime sisse mängulisi elemente ning mängufilmi toome dokumentaalset juuretist.