Siil on okkaline, aga vaata ta hinge, tavatsenud ütelda legendaarne audiovisuaalse kunsti õpetaja, kauaaegne Noorfilmi stuudio juht Olev Viitmaa, kui tema talentide vabrikusse sattus mõni andekas, aga uulitsa kommetega poiss. Viitmaa enda hing irdus kehast 2008. aastal, aga tema hingus elab edasi, ka selles Viitmaa õpilase Kullar Viimse tunnises dokumentaalfilmis «Hing», mis ütlemata sümpaatselt on just oma esimesele õpetajale pühendatud.
Hing, mille sisse Viimne selles vaatab, kuulub Eesti ainsale kutselisele naiskorstnapühkijale Franceskole, räägib sellest, kuidas ta teiste korstnaid puhastades ja õnne nende õue peale tuues – kuigi sõimata saab vahel ka ja üks vene proua, kes tema tahmast nööpi keerutab, jääb kohe pärast seda bussist maha –, ka ise puhastub. Või nagu ta lihtsalt ja siiralt ütleb: «Mulle lihtsalt meeldib see töö!»
Autoril on õnnestunud kaamerasse püüda üks üdini siiras ja vahetu karakter, kelle arvukad «kuradidki» mõjuvad relvitukstegevalt, isegi lustlikult. Francesko optimism on ammendamatu, kuigi üksikud lausekatked räägivad raskest lapsepõlvest, nagu sellestki, et armastuses pole tal kuigivõrd vedanud. Film ise on üles võetud dramöödilises võtmes – kerge muige pinna all hõõgub pidevalt miski tõsisem, mis ei lahvata siiski kordagi leegiks. Võiks selleks olla vihjelisuse pinge, mis filmi kannab?
Aga «Hing» ei ole ainult Francesko portree. Näeme ka inimesi, kes otsivad elule uut hingamist, harmooniat nn uue aja liikumistest – vaimse puhastumise laagritest, püramiidmajadest, meditatsioonist, kallistamisest või sütel kõndimisest. Kõiki ühendab soov puhastada oma lõõre, hingata, sest hingamine on hing – eks teadnud seda juba vanarahvaski.
Tähendab see ühtlasi vastandust, mille kaudu peaks reljeefsemalt välja joonistuma Francesko elusus – hingab ta ju täie rinnaga oma igapäevast, traditsioonilist tööd tehes, vajamata selleks joogat ega püramiide –, pole päris selge.
Pigem siiski mitte. Pigem mõtiskleb autor lihtsalt hingamise, hinge (taas)leidmise üle tänapäeva moodsas elus, saavutatagu see ükskõik milliste meetoditega. Siiski jääb kummitama tunne, et Francesko äärmiselt huvitava karakteri külge on haagitud mingi suurem idee, mis ei kasva päris orgaaniliselt välja peategelasest endast.
Eraldi tahaks esile tuua ka filmi operaatoritööd, on huvitavaid, staatikat vältivaid rakursse, pilt püsib vaheldusrikas ja dünaamiline. Väga hästi sobib, on suisa eeterlik, ka Taavi Laatsiti muusika. Oleks kahju, kui «Hing» jääks samal ajal kinosid vallutavate, pealetükkivate «Kormoranide» varju. Selles on tõsise tulevikutegija puudutust.
Uus film kinolevis
«Hing»
Stsenarist, režissöör ja operaator Kullar Viimne
Rühm Pluss Null 2011
Alates 18. märtsist Tallinna kinos Artis