Nike

Leonhard Lapin vormis sisemaastikud näituseks – võimalik, et üheks oma paremaks üldse

«Kood 197. Linnart Mällile» (2010).

FOTO: Toomas Huik

Leonhard Lapin eksponeerib sel näitusel, mis kannab pealkirja «Sisemaastikud», paaril viimasel aastal valminud maale, objekte ja installatsioone.


Lapini sisemaastikke võime käsitleda kui metafoori, mis peegeldab kunstniku subjektiivset maailmakäsitlust.

Üks osa välja pandud töödest edastab üldistatud kujul argielulistest reaalidest (raha), millegi kogemisest (nt kuulatud muusikast jne) saadud impulsse, mis on andnud tõuke ühe või teise taise sünniks. Teine osa peegeldab aga kunstnikule olulisi igavikulisi teemasid, mille juurde pöördub ta ikka ja jälle tagasi.

Siinkohal oleks ehk oluline nimetada Lapini pühendumust budismile, mille otseseid peegeldusi leiab mitmest praegu välja pandud tööst. Kõige selgemalt peaks see näha olema näituse ühes kesksemas maalis «Linnart Mällile. Kood 197», mis võiks kujutada kunstniku Õpetaja teekonda.

Lapini väljapanek, nagu heale kunstile omane, on väga mitmekihiline ning selles paremaks orienteerumiseks võiks tähelepanu pöörata mõnele aspektile.

Esmalt koodid. Neid näeme sellelgi näitusel. Koodidega alustas Lapin 2003.–2004. aastal. Esmalt olid need justkui peegeldused tarbimisühiskonnast, kuid aja jooksul on ta koodid muutunud palju ambivalentsemaks ja omandanud muidki tähendusi.

Sel näitusel enam nn puhtaid koode ei olegi. Neist on saanud omamoodi aluspinnad, mida katavad mündid («Kaksikmaal müntidega»), loorberilehed («Installatsioon loorberilehtedest») või on need siis osaliselt kaetud üle piserdatud värviga.

Selline action painting’u võtte kasutamine viib mõtte tahtmatult Jackson Pollockile, kuid mulle tundub, et see on ehk natuke lihtsustatud ja pinnapealne paralleel, kuna Lapinil, nagu ma arvan, domineerib selgelt isikupärane ratsionaalne alge ja taotluslikkus. (Selle parimaks näiteks võiks siinses seoses olla «Sibula kitarr. Kood 276».)

Lisaks maalidele on Lapin kandnud koodide modifikatsioone üle ka objektidele. See – kui pidada silmas Lapini varasemaid suuri seeriaid – annab taas tunnistust, et ta on jätkuvalt selline kunstnik, kes töötab ühe teemaga seni, kuni selle sisemine ressurss pakub veel maksimaalset pinget ega muutu lahjendatud enesekorduseks.

Selle tõestuseks on suurejooneline astjalaudadele kantud kuldlehest koodidega töö «Tarbimishorisont. Kood 272», mille mitmekihilisus pakub ridamisi tõlgendusvõimalusi, aga on ka ilma nendeta esteetiliselt nauditav. Võimalik, et praeguse näitusega võtabki Lapin oma koodide teema kokku.

Teiseks tuleks ka praegu eksponeeritud tööde juures silmas pidada kunstniku suhet värviga. See on Lapini puhul väga oluline, liiatigi on ta sellega aastaid põhjalikult tegelenud.
Siinkohal võiks osutada Lapini paari aasta eest ilmunud «Arhetüüpilisele värviõpetusele», millega tutvumine oleks näituse kontekstis igati asjakohane, aga kindlasti mitte obligatoorne.

Eksponeeritud tööd on piisavalt autonoomsed, et toimida iseseisvalt neisse kätketud sisemise energia varal – need võivad olla kas siis lihtsalt esteetiliselt nauditavateks maalideks või objektideks, aga mitmel puhul, kui piisavalt süveneda, ka meditatsiooni aluseks.

Eraldi tuleks nimetada veel näituse kujundust. Pean tunnistama, et suhteliselt harva on meil võimalik sattuda näitusele, kus väljapanek ise, koosnedes küll üksikutest eraldiseisvatest töödest, moodustab kokku suurema tervikliku kunstiteose, milles pole täpselt paigas mitte ainult tööd, vaid on oskuslikult ära kasutatud ka ruumi eripära. Lapin on sellega imetlusväärselt hästi hakkama saanud.

Kui luuletaja Trapeež kirjutas mõni aasta tagasi ühes vabadele kunstidele pühendatud tekstis, et «häguseks muutunud kunsti ja elu piir», siis kunstnik Lapin teab, kuidas seda piiri hoida, et sünniks väga hea näitus. Võimalik, et üks paremaid, mida ta seni on teinud.

Näitus

Leonhard Lapin
«Sisemaastikud»
Avatud 3. aprillini Tallinna Kunstihoone galeriis

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles