Kohustuslik kirjandus «vana Euroopa» poliitikutele

Foto: AP / RIA novosti / scanpix

Balti Venemaa Uurimise Keskuse direktor Vladimir Juškin vaatleb Marko Mihkelsoni äsja ilmunud raamatu valguses tänapäeva Venemaa probleeme.

Kui Marko Mihkelson oli viimaks andnud kirjastusele üle oma raamatu «Venemaa: valguses ja varjus», vestlesime temaga pikalt ja rahulikult Venemaast ning äsja kirja pandud, aga ka veel kirjutamata, kuid juba mõttes mõlkuvast raamatust.

Vestlus vastselt raamatu valmis saanud autoriga annab hea võimaluse tundma õppida neid vaatevinkleid, mida ta kasutas minevast ja tänapäeva Venemaad uurides. Möödub vaid veidi ­aega ning ka autor ise hakkab nii oma raamatut kui ka selles esitatud sündmusi vaatama juba natuke teisiti. Varasem fookus nihkub, esile kerkivad juba sootuks teised sündmused ja isikud.

Vaatevinkel, millega Mihkelson Venemaad uurib, on väga kaasaegne. See lubab näha teravalt nii kauge mineviku kui ka oleviku sündmusi. Ja mõlema vahele tekib väga selgesti märgatav, igati loogiline side. Olulisem on siiski miski muu.

Venemaa sündmuste analüüs käib otsekui 3Ds, sest autor suudab vaadelda neid eri nurkade alt. See ei ole autori nägemisdefekt. Mihkelson vaatab lihtsalt Venemaad läbi prillide, nendesamade polariseeriva filtriga prillide. Filtri on ta loonud ise, tuginedes oma elukogemusele.

Esiteks vaatleb ta Venemaad kui eestlane, kes on osa elust elanud NSV Liidus. See tõstab ta positiivselt esile USA ja nõndanimetatud vana ­Euroopa riikide ekspertide seas.

Teiseks vaatleb Mihkelson Venemaad ajakirjaniku pilguga, kel on olnud võimalus näha Venemaad seestpoolt tsivilisatsioonivaliku hetkel. Ja näha mitte ainult tänavalt, vaid ka suheldes nii poliitikute ja arvamusliidrite kui ka separatistide juhtidega.

Kolmandaks vaatleb Mihkelson Venemaad Eesti poliitiku silmadega, kes asjaolude kokkulangemise tõttu on sattunud otse Euroopa vaidluse keskmesse, mis käsitleb Venemaa kohta Euroopas ja maailmas.

Meie jutuajamine keskendus mitmele probleemile.

Impeeriumi taassünd

Kas Venemaa on lõplikult ja jäädavalt üle läinud impeeriumilt rahvusriigile?

Venemaa impeeriumi lagunemise esimene etapp algas 1917.–1918. aastal, mil selle varemetele kerkis hulk rahvusriike. Seejärel aga toimus enam kui kahekümne aasta vältel suure osa impeeriumi alade taaskoondamine.

Impeeriumi võimu taastamine ei katkenud ka pärast Teise maailmasõja lõppu. Tänapäeva rahvusvaheliste suhete leksikasse ilmus väljend «finlandiseerumine». 20. sajandi lõpul algas impeeriumi lagunemise teine etapp, millega kaasnes viieteistkümne suveräänse rahvusriigi teke. Ent ka pärast seda oleme võinud tunnistada, kuidas on taas tärganud katsed taastada imperialistlik kontroll kaotatud alade üle. Impeeriumi ideoloogia ja praktika näitavad ennast endiselt elujõulisena.

Olen Mihkelsoniga nõus, et Venemaa Föderatsiooni imperialistlik iseloom püsib ikka veel, ehkki mõnevõrra nõrgenenud kujul. Sisepoliitika imperialistlikkus väljendub eelkõige ajalooliselt riigi territooriumil elavate rahvaste ebavõrdses õiguslikus staatuses.

Kõige selgemalt on see ilmnenud Tšetšeenia rahvusliku vabadusliikumise mahasurumises kahe viimase Venemaa-Tšetšeenia sõja käigus, aga ka teiste rahvuslike autonoomiate liikumiste mahasurumises ning mitmes praegugi käivas kodusõjas Põhja-Kaukaasia aladel.

Lisaks on imperialistlik vaimulaad jäänud suurel määral püsima mitmetes tänapäeva Venemaa ühiskondlikes ja poliitilistes jõududes. Kõige enam iseloomustab see eriteenistuste töötajaid, sõjaväelasi, osa bürokraatiat, mille esindajatele kuulub praegu võimutäius.

Selgelt imperialistlikuks on viimastel aastatel muutunud ka Venemaa välispoliitika. Selle ametlik väljakuulutamine jäi 2008. aasta suvesse, mil Dmit­ri Medvedev esitas nn privilegeeritud huvisfääride kontseptsiooni. Välispoliitika imperialistlikku iseloomu võib näha Venemaa suhetes Gruusia, Ukraina ja Valgevenega.

Demokraatia lüüasaamine

Miks ei õnnestunud Venemaa demokratiseerimine?

Pärast 1991. aasta augustirevolutsiooni tundus NSV Liidus paljudele, et üleminek totalitarismist poliitilisele demokraatiale ei ole kuigi palju keerulisem kui üleminek käsumajanduselt turumajandusele.

Praegu teame aga, et demokraatlik periood kestis Venemaal kõigest 1991. aasta augusti lõpust 1993. aasta septembri keskpaigani. Seejärel kestis ligikaudu kümme aastat (1993. aasta oktoobrist 2003. aasta juuli-oktoobrini) pooldemokraatlik periood.

Nii oli Nõukogude Liit NLKP viimastel võimuaastatel poliitiliselt vabam kui tänapäeva Venemaa ning toonastel Nõukogude kodanikel oli rohkem kodanikuvabadusi ja poliitilisi ­õigusi kui praegustel venemaalastel.

Just seda peame silmas pidama, et mõista Venemaal viimasel aastakümnel toimunud ühiskondlike suhete kolossaalse pöörangu mastaape. Just see annab meile teada, millal ja tänu kellele läks Venemaa üle demokraatlikule poliitilisele süsteemile ning millal ja kes viis läbi vastureformi.

Ma olen nõus Mihkelsoni järeldusega, et 2003. aasta hilissügisest-varatalvest hakkas Venemaa poliitiline süsteem muutuma autoritaarseks ning rahvuslikuks ideeks, mida nii kaua otsis taga Boriss Jeltsin, sai uuesti Sergei Uvarovi võimas kolmik «õigeusk, isevalitsus, rahvuslus».

Nomenklatuuri revanš

Tänapäeva Venemaa vaatlejal on esma­tähtis mõista, et maad ei juhi eliit selle sõna õiges tähenduses, vaid nomenklatuur, mis on otseselt Nõukogude nomenklatuuri järglane.

Mihkelson ütleb õigesti, et 1990. aastate revolutsiooni liikumapanevaks jõuks oli Nõukogude ühiskonna pisikese demokraatlikult meelestatud segmendi kõrval osa Nõukogude parteilis-majanduslikust nomenklatuurist.

Demokraatlik liikumine ja pealtnäha progressiivselt meelestatud Nõukogude nomenklatuuri osa esinesid partneritena ainult ühe, neile mõlemale ühise ülesande lahendamisel, milleks oli senise poliitilise ja valitsemissüsteemi lammutamine.

Aga juba 1991.–1993. aasta revolutsiooniliste sündmuste käigus hakkas kujunema uus Venemaa riiklik bürokraatia, mis peagi omandas varasemast tuttavad nomenklatuuri tunnusjooned.

Nõukogude nomenklatuuri esindajad, kes tulid võimule koos demokraatliku liikumise esindajatega, võtsid presidendi- ja valitsusstruktuurides taas kasutusele neile omased nomenklatuursed meetodid ja mehhanismid ning nii hakati valitsemisotsuseid jälle langetama kuluaarides.

Seepärast võib pidada Venemaa uue võimu üheks tõsisemaks strateegiliseks möödalasuks taasloodud riigivõimu kõigis struktuurides ja kõigil tasanditel varasema Nõukogude parteilis-riikliku aparaadi ametnike massilist kasutamist.

Nii muutus postkommunistlikul Venemaal valitsevaks nomenklatuurne-oligarhiline režiim, mis alates Putini ja tema meeskonna võimuletulekust on teisenenud autoritaarseks-kleptokraatlikuks.

Baltikumi ja «uue Euroopa» hääl

Asjatundjad teavad, et lääs ei olnud 1990. aastate Venemaale mitte ainult orientiiriks, mille suunas liikuda, vaid aitas muudatustele ka kaasa. Praegu tekitab lääs Venemaa väga erinevates poliitilistes ja ühiskondlikes jõududes skepsist või lausa puhast vastumeelsust. Venemaa ja lääs on praegu teineteisest kaugemal kui ühelgi hetkel pärast Gorbatšovi uutmise algust.

Putini võimuletuleku järel hindasid Bush noorem, Schröder, Chirac ja Blair olukorda nii: Venemaa muutumine on läbi kukkunud ning Venemaast pole saanud liberaalset demokraatiat, järelikult pole enam vaja ka näha vaeva selle jutlustamisega.

Lääs, nagu sõnas Suurbritannia endine saadik Venemaal Andrew Wood, «oli nõus Putini ajajärgu müüdiga, mille kohaselt Venemaa uus president tõi pärast Jeltsini ajajärgu kaost Venemaale stabiilsuse ja heaolu».

«Suhted Venemaaga tuleb rajada huvide arvestamisele,» kõlab nii läänes kui ka Venemaal populaarne väide. Viimastel aastatel pole lääs suhetes Moskvaga enam üldse väljunud Realpolitik’i piirest, jättes igasugused standardid Venemaaga suhtlemisel arvestamata.

Briti vaatleja John Love kirjutab: «Venemaa-uuringud on lääneriikides viimasel ajal alla käinud lihtsalt seepärast, et Venemaa pole enam läänes prioriteediks... Lääs saadab Moskvasse diplomaate, kes on palju vähem ette valmistatud kui nende eelkäijad paari­kümne aasta eest.»

Venemaa üks juhtivaid analüütikuid Lilija Ševtsova: «Venemaa suhtes mahitamispoliitikat ajav Euroopa Liit on tegur, mis kergendab Venemaa eliidi eksperimente demokraatia matkimisel. Just EL ei tea, millega vastata Venemaa eliidi suurriiklikule käitumismaneerile maailmas.

Venemaa valitsev meeskond on õigesti tõlgendanud ELi juhtide meelsust. Venemaa naasis maailmaareenile sõjaka ja ennustamatu tegurina, riigina, kellega keegi ei taha ennast siduda.»

Jah, kahtlemata arvab Mihkelson õigesti, et Euroopal on vaja õppida vaatama Venemaad läbi Balti ja Ida-Euroopa riikide silmade. «Uus Euroopa» lähtub sootuks teistsugusest eeldusest: «Kui meie suutsime ennast muuta, siis miks ei suuda seda Venemaa? Miks peaks arvama, et Venemaa ei suuda saada või ei ole valmis saama liberaalseks demokraatiaks?»

Mul jääb vaid üle soovida, et Marko Mihkelson üritaks viia oma raamatu peamised järeldused ka «vana Euroopa» heasüdamliku ja laisavõitu poliitikute ette: Venemaad ei saa moderniseerida ilma, et seal võetaks omaks lääne standardeid, Venemaa naabrite lõimumist läänega tuleb käsitleda sillana, mis aitab kaasa ka Venemaa liikumisele samas suunas.

Raamat

Marko Mihkelson
«Venemaa: valguses ja varjus»
Varrak 2010, 264 lk