Kurat, heli on täitsa p****s – nii nentis Keiser (Guido Kangur) filmis «Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta» kahekaelalist kitarri näppides. Tegelikult häiris vilets helikvaliteet aga vaid Andres Maimiku ja Rain Tolgi rokipeerukomöödia esilinastusel, kus analoog- ja digitehnoloogia konflikti läksid. Kinodes jooksvatel digikoopiatel pidavat juba korralik heli olema.
Pärast aastapikkust vägevat turunduskampaaniat astusin kinosaali teatava värinaga – kas poisid ikka suudavad promoväärilist toodet pakkuda. Rockbändi elu ja kannatused kuuluvad ühte kindlasse filmižanri ja nii kuulutati «Kormoranid» juba enne esilinastust kuluaarides Eesti «Blues Brothersi» või «Spinal Tapi» sarnaseks filmiks. Maimik ja Tolk interpreteerivad siiski žanrikino formaati oma- ja Eesti moodi.
Õllekõhuga «hülged» mõjuvad ekraanil ehedalt, neljandas reas võis lausa higiste nahkvestide lõhna tunda. Filmi staariks reklaamitud Guido Kanguri (Keiser) roll jääb natuke üheplaaniliseks, aga kui keeruline üks keskealine rokkar olla saabki? Märksa huvitavamad on Roman Baskin (Santana) ja Enn Klooren (Ben). Kui Keiser ajab masendava järjekindlusega taga oma sinilindu, siis Benil ja eriti Santanal on muudki, mis paneb neid Kormoranide taastuleku ja päris elu vahel visklema.
Kisub tüütuks
Keisri naispartneriks on antud nooruke Liisi (Elina Pähklimägi), kes aga jääb vanameeste kõrval liiga blondiks ja kahvatuks. Liisi ja Wolfgangi (Mikko Fritze) lugu on üsna kistud, Keisri kannatused niigi ilmsed ja mingi blondi tuusti sabas jooksmine muutub lihtsalt igavaks. Eriti tüütuks muutub see eepilisena mõeldud lennujaamastseenis filmi lõpus.
Lihtsakoelise rockiga käivad lörisev tsikkel ja sire tšikk muidugi lahutamatult kaasas, aga bändi biograafia muudab huvitavaks ikkagi korralik Yoko Ono, kelleks Keisri sõnade järgi ongi Santana abikaasa Riina. Rockimeestel on «vaja naist, kellel on halli karva kehal», nagu ütles Keisrile Riina rollis hiilgav Ene Järvis.
Muusikamänedžerist eks-Kormorani rollis oleks Olav Osolini asemel tahtnud näha hoopis Linnar Priimäge, kellele see roll ilmselgelt on kirjutatud. Vana hegelist oleks kindlasti küünilisele popipromootorile paar vinti peale mänginud.
Mingeid loogikavigu filmis ikkagi leidus; nii jäi arusaamatuks, kuidas Kormoranide lugu raadio edetabelisse sai, kui mehed polnud veel ühegi salvestuse, viisaka kontserdi ega tülideta proovigagi maha saanud.
Üldse ja muidu on Maimik-Tolk kodutöö korralikult teinud ning toppinud filmi peoga viiteid, mis 1960.–1970. aastate muusikat kuulanud filmivaatajal suu irvele kisuvad. Nagu neil kombeks, mängitakse aeg-ajalt üsna hea maitse serva peal: õlletopsi pissimise ja arbuusikoinimise stseenid mõjuvad nagu mannapuder heeringaga.
«See on jälle kruupidega,» nagu oleks öelnud Keiser. Selles suhtes on film õnnestunud, et nalju tehakse igale maitsele ja arengutasemele, nii intellektuaalidele (kes teatavasti tapsid eesti rocki – nagu ütleb Keiser Santanale) kui burksiputka-vendadele.
Armastust ei aimu
Kormoranide heliriba eest vastutas Sten Šeripov (Röövel Ööbik), kes bändi hümnis «Stepihundi ulg» (laul: Urmas Vare) geniaalse pastišiga hakkama saab. Napilt üle kahe minuti kestvasse laulu on topitud pool tosinat klassikalise rocki klišeed, The Doorsist Deep Purple’i, Black Sabbathi ja Led Zeppelinini. Ja muidugi: «Taevatrepp» tuleb ka filmis ära, Keisri poolt hingega ja mööda ning Santana poolt tehniliselt veatult ette kantuna.
Maimik ja Tolk rockmuusikat ei armasta, seda on filmis näha. Nad on liiga keerulised inimesed. Aga rock on lihtsa inimese muusika, umbes nagu sport. Jube kahju, et Gunnar Grapsi enam ei ole. Oleks saanud vähemalt sama hea loo, aga doki, mitte mängufilmi.
Filmi lõpus sedastab Keiser: «Mis on rokkarile kõige olulisem? Tema munad!» Ja paneb need lahkunud kaasvõitlejale hauda kaasa.
Uus film kinolevis
«Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta»
• Stsenaristid ja režissöörid
Andres Maimik ja Rain Tolk
• Operaatorid Mait Mäekivi ja
Mart Raun
• Kunstnik Elo Soode
• Helilooja Sten Šeripov
• Kuukulgur Film 2011
• 18. märtsist Tallinna, Tartu,
Pärnu ja Narva kinodes
Kommentaarid
Valle-Sten Maiste
kultuurikriitik
Maailmafilmi ja eriti Haneke omi analüüsides on Maimik kohati jumalik. Ka Eesti elust ja elamumajandusest kirjutades paneb Maimiku muhe trotsis figuur hästi tähele totrust ja ebaõiglust, mille suhtes me kapitalismiehitamise hoogtööl kurdid oleme. Kolumnist Maimik aitab säilitada vaimset tervist olukorras, kus kohati tundub, et kogu rahvastik kargab täie tõsidusega Pokemone. Ka dokumentalist Maimiku kohta kehtib eelöeldu enamjaolt täiesti.
Mängufilme tehes tahab Maimik aga kuidagi eriti naljakas, lahe ja seksikas olla, ning rõhutab seda püüdlust kuni labasuseni. Ja välja kukub natuke hingetu komet, mis ei räägi eriti millestki.
Jah, muidugi on olemas ka selline nilbe ja infantiilne rock’n’roll, mille klišeesid «Kormoranid» äärmuseni karikeerib. Rock Café muhedalt kamraadlik igaõhtune hedonistlik sumin – kuulatagu siis WASPi või Eesti oma rokkarite tribuuti Mountainile – on siiski midagi elutervemat ja -rõõmsamat, rääkimata roki arvukatest intellektuaalsetest vormidest. Millegi tõelise tabamine ei näi aga Maimiku mängufilmide siht olevat.
Inimestel, kelle õhtud mööduvad telerist seriaale vaadates, tasub siiski kinno minna. Midagi üle keskpärase «Kormoranides» on, kas või Roman Baskini silmatorkavalt rafineeritud roll. Aga vaevalt selline film kedagi väga puudutab.
Kristiina Davidjants
filmikriitik
Kätte on jõudnud fenomenaalsed ajad – eesti filmide esilinastusi on nõnda palju, et pole kõiki jõudnud isegi ära näha. Ongi hea: mida rohkem filme, seda suurem valik; jääb ära alatine ootus, et üks-kaks aasta jooksul esilinastuvat täispikka mängufilmi kõigile meeltmööda oleks.
Üldises kinomelus on «Kormoranid» kõige rohkem n-ö rahvafilm – tehtud võimalikult paljudele meeldima, kuid soovitud, et lugu ka publiku hingekeeli puudutaks. Selles plaanis on «Kormoranid» kvalitatiivne samm edasi nii Tolgi-Maimiku loomingus kui meie filmis üldisemalt. Siit leiab selge loo, huvipakkuvad karakterid, kerget meelelahutust ja olenevalt vaataja hingeseisundist ka meeleliigutust. Kõlab lihtsalt, aga proovige järele teha...
Torn siin ei õõtsu, koera enda järel ei veeta ja hüsteeriliselt karjuvate naiste asemel jorisevad keskealised kõhukad mehed. See-eest on kõvasti viisakaid, rämedaid ja piiripealseid nalju, aga noh, ega film kuldrubla ole, et kõigile meeldida.
Allan Hmelnitski
Röövel Ööbik
Sten Šeripov («Kormoranide» filmi helilooja ja Röövel Ööbiku muusik – toim) lasi meile bändiproovis mõned enda muusikaga kohad. Ja mina teatasin üsna emotsionaalselt, et Eestis võiks päriselt ka mõni selline hull bänd olla. Aga Raul Saaremets ütles, et mis udu sa ajad, mine vaata ringi, ainult sellised bändid siin ongi – ja ise sa mängid ka ühes sellises!
Ja nüüd, kui ma filmi nägin – my respect, täiesti perfektselt on ju elu kokku võetud selles filmis.
Kõvad mehed – nii Maimik ja Tolk kui ka kõik teised.
No kurat, täpselt selline ju elu ongi. Ja eriti kõva oli see, kuidas kõik olid näitlema pandud – iseennast põhiliselt muidugi. Täitsa hea, et ise seal filmis polnud. Aga mõnes mõttes kurb ka.