Rein Veidemann Helmele: mitte kunagi varem pole eesti kultuur õitsenud sellise lopsakusega

Rein Veidemann. Foto: Peeter Langovits

EKRE esimees Mart Helme kritiseeris pühapäeva Tartus peetud partei kongressil eesti kultuuri, öeldes et seoses sellega räägitakse viimasel ajal ainult rahast.

«Kui võrdleme 22 aastat esimest Eesti Vabariiki ning 25 aastat praegust vabariiki, siis näeme, et viimase 25 aasta kultuurisaavutused on pehmelt öeldes tagasihoidlikud,» ütles Helme. Saavutuste vähesuse põhilise põhjusena nimetas ta asjaolu, et kultuurieliit on lahti öelnud rahvuslikest eesmärkidest.

Kultuuriloolane ja -kriitik Rein Veidemann ei ole Helmega nõus. Allpool Veidemanni seisukoht selles küsimuses.

«Kaasteeline, ajalooharidusega Mart Helme teab väga hästi, kui libe tee on ühtesid ajajärke võrrelda vastanduvalt teistega. Ei olnud ju nii, et sõdadevahelises Eesti Vabariigis – muide, kolleeg kasutab siin määratlust «esimene Eesti Vabariik», mis vihjab võimalusele näha nüüdses Eesti Vabariigis teist vabariiki – poleks kultuuri puhul rahast räägitud. Friedebert Tuglas tõstatas kultuuri riikliku toetamise küsimuse juba 1919. aastal (artikkel «Kirjanikkude palgaküsimus» ilmus 1920). Tammsaare kirjutas mitmes artiklis vaimse töö alahindamisest näiteks «Vaimline töö hädaohus», 1922, «Iseenda ja teiste meelejahutuseks», «Eraomandus kirjanduses», 1924). Sõnavõtus «Kultuurist ja muist niisugustest asjust» (1924) kirjutab Tammsaare: «Imelik! Kui räägitakse meie vaimlisest kultuurist, siis toonitavad kõik – haridusministriga hakates ja viimase ajaleheneegriga lõpetades – aina rahvuslikku omapärasust. Sporti kogu tema rekorditega peetakse kultuuriks (Kultuurkapitali seadus!), aga tema suhtes pole keegi omapärasust nõudnud. Miks see kahesugune mõõt? On sport mingisugune kultuuriline esperanto? Umbes nagu kino?»

Tammsaare polnud poliitik ja ta ei pidanud võitlema enda ja oma erakonna toetajate tähelepanu pärast. Kirjandusteadlasest kolleeg Marin Laak on teinud põhjaliku ülevaate Kultuurkapitali eelloost ja asutamisest 1925. Juba siis puhkesid – ikka jaotatava raha ning raha saajate või saamata jääjate ümber – tülid, mille taustaks oli ka põlvkonnavahetus (vastasseis «vanade» ja «noorte» toetuse saajate vahel). Kulka seaduse vastuvõtmisele «[j]ärgnevad 4–5 aastat, mille jooksul kirjandus ja riik omavahel kokkuleppele püüdsid jõuda, olid probleemiderohked,» tõdeb Laak.

Mis aga puutub kultuurisaavutuste võrdlemisse 1920.–1930. aastatel ja 1991–2017, mille kohta on kolleegil väita, et need on «pehmelt öeldes tagasihoidlikud», siis nõustuksin mööndustega üksnes kirjandusliku poole pealt: jah, uut «Tõde ja õigust» pole – kuigi, (tähelepanu!) Mats Traadi 12. jaos kirjutatud «Minge üles mägedele» (1979–2010) on sellega täiesti võrreldav ja valmis suures osas just taastatud Eesti Vabariigis; jah, uusi arbujaid pole, aga (püsi)väärtuslikku luulet on küllaga. Ja on ka teoseid, mis kuuluvad n-ö paradigmavahetusse, nagu Tõnu Õnnepalu «Piiririik» (1993) (akadeemik Jaan Unduski sõnul «fenomenaalne tekst»!). Ja on Hando Runneli koostatav/toimetatav, riigi rahastatud «Eesti mõttelugu», on lugematu hulk mälestuskirjandust. On muutunud/vähenenud lugemisharjumus, kui samal ajal elatakse raamatute ookeanis.

Aga mõnda asja pole kolleeg kultuurivõrdlusse üldse asetanud, nagu näiteks filmikunst, mis 1920.–1930. aastatel oli alles lapsekingades. Ja süvamuusika – eesti kultuuri tõeliseks visiitkaardiks tõusnud kunstiliik! Tormis, Pärt, Tüür, Sumera, Kangro jpt! Või siis eesti teater kui samal kõrgusel viljeldav kunstiliik! Kõik ühtlasi rohkelt riigi toetust pälvinud valdkonnad, rääkimata kultuuriajakirjandusest. Ei, mu hea kaasteeline Mart Helme sõidab kinnisilmi mööda sellest, mis lausa paiskub silmi, sest mitte kunagi varem pole eesti kultuur õitsenud sellise lopsakusega, nagu uuel aastatuhandel. Saan muidugi aru, et kihutuskõnes ei säästeta värve! Aga ärgu tehtagu seda madallennult või n-ö puusalt tulistades.»