Maria Juur: tantsumuusika on püha ja aus

Maria Minerva

FOTO: Erakogu

Maria Juur (23) lõpetas kunstiakadeemia, aga kuna head pakkumist ei tulnud, mõtles, et õpiks edasi, ja mitte Eestis. Ta elab nüüd Londonis ning teeb sealses ülikoolis magistrikraadi visuaalkultuuri teoorias.


Aga miks ma temast praegu räägin? Sest ta teeb muusikat. Maria Minerva nime all. Ja see muusika ilmub USAs paiknevast tuntud sõltumatust plaadifirmast Not Not Fun, mida seostatakse moeväljenditega «hüpnagoogiline popp», «chillwave» ja «lo-fi tantsumuusika» ning mille all plaadistavad Dylan Ettinger, LA Vampires, Pocahaunted, Psychic Reality jt.

Indie-muusika vallas on see leping Eesti artistilt ilmselt suurim saavutus pärast Röövel Ööbiku John Peeli sessioone. Kuuldavasti on Not Not Funi tellimuste hulk Eestist pärast Maria kasseti (jaa!) ja vinüülplaadi ilmumist märgatavalt kasvanud.

Kohe kuulete, mida Maria arvab muusikast, Eestist ja maailma asjadest.

Koduleibeliks Not Not Fun Los Angeleses, artikkel sinust elektroonikapiibli Fact esilehel, väljaanded müügis tuntuima indiplaadipoe netis boomkat esilehel, arvustused üle ilma tuntud saitidel awkwardsound.com, nofearofpop.com ja mujal. On kuulsus käes või on internetis igaüks kuulus?

Olen olnud kohtades, kus minusugust muusikat viljelev tegelane olema peaks – areenile sisenemine läks suht valutult, vaikselt olen jõudmas nende inimesteni, kes sellisest asjast lugu peavad. Neid inimesi pole massiliselt, suurest kuulsusest on asi kaugel. Veidi kuulsam olen võib-olla kui kuu aega tagasi.

Olen hetkel Berliinis ja põrkasin kokku mingite tegelastega, kes mu asju teadsid – midagi toimub. Aga jah, internet on muusikuid täis, üksikute tähtede asemel võiks pigem rääkida skeenest, suurest sõbralikust alternatiivse muusika viljelejate ja austajate perest, kuhu minagi nüüd kuulun.

Kas keegi üldse seostab sind Eestiga, kaasa arvatud eestlased ise?

Ikka, kuna mu kasseti pealkiri on «Tallinn At Dawn» («Tallinn koidu ajal»), siis mitmed mitte-eestlased on öelnud, et see tekitab veidraid uitmõtteid, huvi selle linna ja maa vastu. Neile tundub see kõik müstiline, mulle mitte nii väga.

Küünikud teevad nalja, et obskuursest riigist pärinemisega on hea end turundada, päris vale see pole, aga ma üritan viimasel ajal mitte riigipiiridega end ja teisi määratleda.

Ja kui obskuurne Eesti teiste silmis on, ma ei tea – olen kohanud väga informeeritud inimesi USA sisemaalt, samas inglasi, kes Eestist midagi ei tea. Eestis teavad kõik kõiki, vaevalt ma siin kedagi väga erutan.

Räägimegi muusikast, mitte poliitikast. Not Not Funi alt ilmusid «Tallinn In Dawn» ja «Noble Savage». Käisid hiljuti Tallinnas, kus su näitusega kaasnes sinu muusikaga CDR. Not Not Funi alt tuleb ka täispikk album. Saaremetsaga teed Umblu alt plaati. Youtube’is on veel hoopis seitsmendad sinu lood. Kas paljuks ei lähe?

Ei lähe. Need kaks asja, mis just ilmusid, ja suvel ilmuv LP on vana materjal, kõik, mida olen siiani sahtlisse teinud. Leibel otsustas selle välja anda, ma olin nõus.

Töötan aga hoopis uute asjade kallal, jah, Ajukajaga möllame, pluss veel mõned asjad, hetkel teen näiteks hoopis remiksi Transparent Recordsi artisti Keep Shelly In Athensi loost. Hea on end tegevuses hoida.

Küsin sult nüüd seda, mida ma tavaliselt muusikutelt ei küsi, sest vastused on eeldatavalt igavad, muusikakool, esimesed kitarrisõrmitsused, aga sina oled kunsti õppinud, ja muusikakriitik Mart Juure tütar. Kuidas sa muusikat tegema hakkasid?

Mul olid bakalaureuseõpingud siis juba lõpusirgel, poolteist aastat tagasi. Olin alati tahtnud muusikat teha, kuid tehniliste oskuste ja loomingulise partneri puudumine takistasid. Siis otsustasingi teha üksi ja halvasti, üsna lambist ja päevapealt.

Sõbrad olid kindlad, et ma üle nädala ei viitsi jamada. Eksisid. Olen alati olnud melomaan, seega muusikat tehes kõigist käikudest võib-olla liigagi teadlik. Kunstiharidus ka just eneseteadlikkust ei kahanda.

Kui su isa Mart toimetusest läbi tuhiseb ja jutt sinu peale läheb, siis Mart pakatab uhkusest. Loetleb internetiavarusi ja -nurgakesi, kus sind kajastatud on. Mida ta sellisest hüpnagoogilisest tantsumuusikast, nagu sa teed, arvab?

Otse loomulikult pole see tema teema, kuid see polegi oluline. Ta on mind alati absoluutselt kõiges toetanud, me oleme teineteise suurimad fännid. Vanematega on mul vedanud, nii ema kui isaga oleme parimad sõbrad.

Kuidas ise liigitaksid oma muusikat? «Tallinn At Dawn» on ambientsem, vinüül jällegi weirdhouse’ilikum.

Eks ta üks lo-fi-muusika ole, aga täpsemaks ei läheks. Nii kassetil kui 12-tollisel leiavad mu erinevad muusikalised obsessioonid kajastuse. Tantsumuusikat pean pühaks ja ausaks, tahaks inimesi tantsitada.

Mis sa Inglismaal teed, kas Eesti jäi kitsaks, ja kas tuled tagasi ka?

Õpin Londoni Ülikooli alla kuuluvas Goldsmiths College’is visuaalkultuuri teooria magistrantuuris. Kui aus olla, siis veidi jäi Tallinn kitsaks küll. Ülikooli lõppedes ühtegi karjääriväljavaadet ei paistnud, samas kohas teist kraadi teha ei tahtnud.

Keskkonnavahetus aitas, mul ausalt öeldes enamik häid sõpru elab juba kuskil mujal. Tulen tagasi, kuid mitte niipea.

Mis sa maailma asjadest arvad? Jaapanis on katastroof. Liibüas on jälgid lood.  Kevad on käes.

Tundub, et maajade kalendri kuulutatud maailmalõpp läheneb. Ma teen muusikat, mis on muidugi täielik eskapism.

Viimased paar nädalat olen seoses minu muusika väljaandmisega viibinud oma mullis, aga just üks inglise tuttav käis välja idee teha kogumik Jaapani toetuseks, loomulikult annetan oma lookese sinna.

Uus helikandja

Maria Minerva
«Tallinn At Dawn» (kassett)
«Noble Savage» (12-tolline vinüül)
(Not Not Fun)

Tagasi üles