Kas me sellist «Libahunti» tõesti tahtsimegi?

Laupäeval esietendunud uus originaalmuusikal «Libahunt» on tundmatuseni erinev Kitzbergi näidendi tavapärasest tõlgendusest. See on fantaasiarikas maailm, kus seisavad vastamisi kaks leeri – hundid ja inimesed. Peaosas Liisi Koikson. Foto: Toomas Huik

Tänavu möödub 100 aastat August Kitzbergi «Libahundi» esmakordsest lavalejõudmisest. «Libahunt» on osutunud jätkusuutlikuks teoseks, mis kõnetab ja inspireerib ka uue põlvkonna loojaid: viimastel aastatel on selle ainetel Eestis valminud vähemalt üks sõnalavastus, kaks mastaapset tantsulavastust ja üks täispikk mängufilm. Laupäeval jõudis publiku ette samanimeline muusikal.

Libahuntidest (olgugi et suuresti üksnes kujundlikult) rääkiva loo seekordne taastulek tõukub aga uuelt vaimselt pinnaselt ja langeb turuseadustele omase ettemääratusega aega, mil meie (pop)kultuuris on end soojale kohale sättinud kõiksugu nõiad-võlurid («Harry Potter»), vampiirid («Videvik») ja selgeltnägijad (Kanal 2).

Teisalt toob klassikateose konjunktuuriteadlik ja noortepärane tõlgendus selle uuesti ringiga lähemale rahvapärimusele, kust Kitzberg ise omal ajal ainest ammutas. Nimelt räägib nuku- ja noorsooteatri värske «Libahunt» «tumedaid» jõude visualiseerides ja mõõdukalt heroiseerides rohkem ebausu poolt kui vastu.

Olematu lavakujundus

Kitzbergi vormilt lihtsakoelise tragöödia dramaturgiline potentsiaal on võimas; julgen väita, et vähemalt sisu plaanis koguni suurem kui Shakespeare’i näidendil «Romeo ja Julia», mida nuku- ja noorsooteater viimati nelja aasta eest õnnestunult muusikaliks vormis.

«Libahundi» puhul lisanduvad armukolmnurgale veel vaimne (ebausk) ja olustikuline (orjaöö) miljöö, samuti bioloogiline võõraviha ja sellest välja kasvanud rassihügieeni ideaal, mis saavad topelttragöödia käivitajateks.

«Libahundil» on kõik eeldused, et see võiks igas uues teostuses ja tõlgenduses olla eestlaste oma lugu, mis puudutab meist igaühe sotsiaalse eksistentsi ürgseid ja kaasajalisi valuküsimusi. Sellel on kõik eeldused, et olla monumentaalne.

Nuku- ja noorsooteatri värske «Libahunt» (lav. Neeme Kuningas) on eeldatud ja taotletud monumentaalsusest siiski päris kaugel. Lavastuse erinevad tasandid – näidend, laulud, kujundus, kostüümid ja koreograafia – ei saa eriti kuskil kokku, ei toeta dramaturgilises plaanis üksteist. Need on nagu viis harali sõrme, mis ei moodusta rusikat. Ning ei löö seega eriti täpselt ega tugevasti. Elav, ent pisut sihitu kujutlusvõime on siin segamini fantaasia täieliku puudumisega.

Lavastuse kui võimaliku visuaalse spektaakli nullib peaaegu täielikult ära Hardi Volmeri lavakujundus, mida ma keeldun üldse kujunduseks nimetamast. Sügavusmõõtme ja taustata lavaruum on täis mingit sümbolväärtuse ja funktsioonita kola, mis oleks sinna justkui juhuslikkuse printsiibil ladustatud. Pöörlev hiigelpüünis kesklaval on huvitav leid, aga ei päästa asja. Lavastuse kesine miljöö, vähene vaatemängulisus ja suhteline staatilisus saavad alguse just kujundusest.

Kostüümikunstnik Grete Laus on disaininud pilkupüüdva kollektsiooni, kus gootilik glamuur flirdib rahvuslike mustrite ja rokokooga. Kujunduse puudumisel oleks see pidanud lavastuse ülejäänud kihte omavahel siduma.

Paraku jäävad kostüümid nii Kitzbergi näidendi kui uue originaalmuusika suhtes suuresti üksinda üksikule saarele. Laus annab kohati läbi maitseka iroonia moraalseid hinnanguid (libahunte kartva külarahva tuunimine lammasteks), ent läheb samas mõne kostüümiga (nt paavsti, suurinkvisiitori ja jõuluvana ristsugutisest Linnapea) Kitzbergi tragöödia põhiliinist ohtlikult kaugele. Akrobaatilised tantsunumbrid (koreograaf Vahur Agar) tõid lavale oodatud intensiivsust ja vaatemängu, ent neid jagus kõigest kolme stseeni.

Kostüümides kontsert

Tiit Kikase ja Jaagup Kreemi muusika on kergestiseeditav, mõõdukalt efektitsev ja huvitavalt eklektiline (kasutatud on nt klavessiini, akordioni, kannelt ja regilaulu), ent žanrile omaselt puudavad sellest peaaegu täielikult psühholoogilised karakterid.

Seega tuleks seda hinnata eelkõige raadiomuusika mõõtkavades. Pole viga, paar poolikut hitti on siin kindlasti peidus. Laulusõnad (Jaagup Kreem) – nii palju (st vähe) kui ma neist ülevõimendusest hoolimata aru sain – olid igati korralikud. Mis tähendab: kõvasti üle keskmise.

Peaosatäitjad Liisi Koikson, Hanna-Liina Võsa ja Arno Tamm moodustasid nii vokaalselt kui visuaalselt köitva ansambli. Arvestades kõigi kolme märkimisväärseid näitlejavõimeid, oli kahju, et teine vaatus neist sõltumatutel põhjustel pooleldi kostüümides kontserdiks kujunes.

Dramaturgilises plaanis häiris mind asjaolu, et näidendi avavaatus, mis kogu loole tausta ja tundetooni ette annab, oli muusikalist peaaegu täielikult välja jäetud.

Kõige tipuks tegi nuku- ja noorsooteatri lavastus Tiinast ühemõtteliselt libahundi (jooksmine koos hundikarjaga jne), ohverdades sellega Kitzbergi teose humanistliku põhiidee parasjagu käibiva popkultuuri altarile.

Enne finaali leidis laval aset huntide ja inimeste sõda, mis pani mind soovima, et oleksin oma õhtu kuskil mujal veetnud. Etenduse lõpetas õnnelik ühislaul pärast nimikangelase surma, viimase innustunud osavõtul.

Kas me sellist «Libahunti» tahtsimegi? Tundub, et jah. Esietenduse publik, kelle keskmine vanus oli allakirjutanu omast kaks-kolm korda noorem, aplodeeris pikalt ja püsti seistes. Millel on argumendina kindlasti rohkem kaalu kui ühe «Kitzbergi kaasaegse» kõigil eelnenud sõnadel.

Uus lavastus
«Libahunt»
nuku- ja noorsooteatris
Lavastaja Neeme Kungingas