Vägivald, enesekesksus ja ikka ilu

Vaade raamatukujundaja Andres Tali näitusele «Exit». Foto: Jaanus Heinla

Vahel tundub, et Andres Talisid on mitu. Ühelt poolt heakodanlik, vahel ka moodsam raamatukujundaja, ülitöökas professionaal. Ja samas üha pöörasemaks muutuv vabakunstnik.

Tali alustas graafikuna. Mustvalge lähenemine maailmale on talle ju praeguseni omane, aga tema tööd on muutunud. Kunagine Tali maailm oli abstraktne ja mõistatuslik – ja samas kuidagi alateadlikult õudne, ilus ja masendav, olen näinud üht moodsat matusebürood, mis oli kaunistatud Tali töödega.

Ma ei tea, mis tunne oleks koos mõne sellise teosega elada, kuigi iseenesest on need ju head. Neis on sügav mõistatuslikkus, mis minu jaoks on kunsti üks põhilisi ideid.

Aga «Exit» ei näita neid töid. See on pigem viimaste aastate retrospektiiv uue ja muutunud Tali teostest. Hiiglaslikud, tänavareklaamitahvli suurused prindid ja väiksemad fotolavastused.

Talist on saanud oma tööde peategelane – võime igavesti vaidlema jääda, kas ta kujutab tõesti iseend ja oma alateadvust kõige kaasnevaga või see on lihtsalt sissevaade tüüpse keskealise valge heteroseksuaalse mehe maailma; või kas sel üldse on tähtsust või vahet?

See pole mina

Kas me peame uskuma kunstniku enda seletust: «Ma ei tunne ka seda meest, kes aastaid minu töödel on tegutsenud. Ta pole mina – ei tohi samastada autorit ja tema «kangelast». See oleks lihtsustamine. Kuigi neil võib olla ühiseid jooni, pole nad kunagi üks ja seesama. Pigem on selle «kangelase» kasutamisel puhtpraktilised põhjused – modell alati käepärast, pole vaja kedagi kaubelda, kellelegi seletada, mida ja miks. Minu tegelane liigub teadmata põhjuseid ja tundmata seoseid. Me lihtsalt jälgime teda kui kangelast filmis, millest me midagi ei mõista.»

Tali fotolavastuste puhul meenub mulle üks võrreldavalt enesekeskne – või lihtsalt end oma tööde peategelaseks muutnud kunstnik, ameeriklanna Cindy Sherman. Ta on muidugi erinev, kehastudes pidevalt ümber kümneteks karakteriteks, samas kui Tali jääb piltidel alati endaks, mängides Andres Tali kui kunstiolendi, oma alter ego rolli.

Enesekesksus. Mitmes töös keskendumine söömisele, samas pealkirjadega nagu «Söömine stressi all» või «Das Kapital. Kritik der Politische Ökonomie». Oksendamised, ümberkukkumised, lood nähtamatu mehe olmetegevustest, samas esitatud klassikaliste kompositsioonidena. See on see, mida ma seostan Tali kui kunstniku ja vana kooli esteedi taustaga, tema töödes pole lohakust.
Ja lisaks minimalistlikud videod ja painajalik helitaust.

Tekst ongi tekst

Omaette teema on Tali tekstipõhised tööd. Hiigelprintidena esitatud tekstid on mu jaoks võib-olla näituse tähtsaimad teosed. Kirjeldused kohtumisest elektrikuga (see tundub, nagu oleks selle kirjutanud Peeter Sauter), tööle sõitmisest, rohuvõtmisest ja haridusbürokraadi ängist, vihjed Tammsaarele ja Lynchile – eriti viide jänestele... See on samas kirjandus; ja hästi kirjutatud. Kas või paroodiline kirjutis vähetähtsa Eesti maalija töö leidmisest.

Tali julgeb esitada teksti tekstina, mitte millegi muu pisikirjas kommentaarina.

Ja tekst räägib täpselt seda, mida aastakümneid tagasi rääkisid Tali graafilised lehed.

«Asjad on liiga selged, et neid aktsepteerida.» Või: «See kõik ei ole seda väärt.»

Suurepärane ja puudutav mustvalge eksistentsialism, kurvalt tühjades saalides.

Näitus
Andres Tali
«Exit»
Tallinna Kunstihoones
30. aprillini