Gurtšenko täitis ekraani rõõmuga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/03/30/548854t1hc336.jpg)
Ljudmila Gurtšenko, kes eile õhtul 75-aastaselt igavikku siirdus, oli paljudele endise NSV Liidu ja praeguse Venemaa vaatajatele peaaegu et pereliige. Igal juhul lähedane, kallis ja oodatud. Iga tema film naelutas televiisori ette, pani rõõmu ja kaasaelamisega jälgima näitlejanna mängu – olgugi et kaadrid olid enamasti juba ammu pähe kulunud.
Mitmekülgne anne? Jah, kindlasti, ehkki alustas ta muusikalistes komöödiates. «Karnevaliöö» Lenotška ei olnud Gurtšenkole esimene roll, samal 1956. aastal osales ta veel kahes filmis, kuid just «Karnevaliöö» oli tema esimene tähetund.
Seesama film jäi Gurtšenkot varjuna saatma. Ta üha tantsis ja laulis, demonstreerides suurepärast vokaali, kuid see oli ainult osa tema talendist. 1960ndate lõpus oli ta teatri Sovremennik liige, aga film osutus südamelähedasemaks.
Pealegi oli Sovremennik psühholoogilise realismi teater, Gurtšenko näitlejakarakter nõudis aga ekstsentrilisust, erksaid värve – pole tähtis, olid need muusikalid «Taevased pääsukesed» ja osaliselt Eestis filmitud «Õlgkübar», tragöödia ja komöödia piiril balansseerivad «Vaksal kahele» ja «Lennud unes ja ilmsi» või hoopis keeruline Tamara roll «Viies õhtus».
Kord näitles ta ka Tallinnfilmi komöödias «Jalgrattataltsutajad», tuntuks see film ei saanud, kuid autorid võivad uhked olla selle üle, et said töötada koos kahe suure vene näitlejaga – teine oli Oleg Borissov –, kui nood olid veel noored.
Gurtšenko režissööriks oli Eldar Rjazanov, kes avastas näitlejanna «Karnevaliöös» ja filmis teda hiljem ka «Inimeses eikusagilt», «Vaksalis kahele» ja «Vanades kronudes».
Rohkem kui 50 aasta jooksul mängis Gurtšenko ligemale 90 kino- ja telefilmis. Tema viimaseks filmiks jäi «Kirev hämarus», ta oli üks selle stsenariste, samuti režissöör ja näitleja. See räägib sünnist saati pimedast poisist, andekast pianistist.
Film sai küll valmis, kuid selleks et koopiaid teha ja see laiemasse kinolevisse lasta, ei jätkunud raha – majanduskriis segas vahele. Filmi näidati festivalil «Aken Euroopasse», olemas on ka DVD. Need, kes on näinud, räägivad sellest vaimustuse ja tänutundega.
Tänavu veebruaris jalutas Gurtšenko oma koeraga, tikk-kontsadega saapad jalas (alati šikk ja peen!), libises ja murdis reieluu kaela. Talle tehti operatsioon. Tundus, et näitlejanna hakkab juba paranema, kuid tüsistused osutusid saatuslikuks.
Hüvasti, Ljudmila Gurtšenko. Te jääte alatiseks meiega – oma rollides.