VAT-teatri lavastuse «Hea, paha ja inetu» aluseks on Sergio Leone 1966. aasta makaronivestern «The Good, The Bad and The Ugly». Kavaleht nimetab tulemuse minimalistlikuks satiiriks.
Poisid jäävad poisteks ka küpses eas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vesterni lavalesättimine on igavesti kihvt mõte – vähemalt esialgu ei meenu mulle Eestis ühtki teist samalaadset lavastust. Ühtlasi mõnus väljakutse, mille puhul on Toikka läinud ilmselt ainuvõimalikku toimivat teed – ta ei ole püüdnud filmi kopeerida, vaid on maksimaalselt ära kasutanud kõik võimalused, mida pakub teater, seda nii näitlejate ümberkehastumise, ruumi võimaluste, rekvisiitide tähendusloomepotentsiaali kui ka selle kõige tinglikkuse osas.
Puuduvad suured plaanid, massistseenid, moraalsed üldistused, tähendab, puudub suur osa sellest, mis filmi «The Good, The Bad and The Ugly» paljude erinevate makaronivesternide hulgast esile on tõstnud. See ei ole siinkohal aga kuidagi oluline. Kui muutuvad vahendid, on täiesti loomulik, et nihkub ka vaatepunkt. Võimalused, mis peituvad filmis, ei ole halvemad ega paremad, vaid lihtsalt erinevad sellest, mis on teatris. Leiud kas või rekvisiitide kasutamise koha pealt on lihtsad, aga võluvad (peakatted, mis illustreerivad oma morbiidsel, aga vaimukal moel teekonda täis tapetud inimesi jms).
Järjest enam jääb eesti teatris silma, et mida väiksem lava, vähem raha ja vähem näitlejaid, seda loomingulisemaks muutub sageli tegijate mõte ning seda huvitavam saab tulemus.
Ilmselt noori silmas pidades on lavastus tehtud heas mõttes üsna lihtsaks. Nalja saab küll ja veel, aga selle arvelt ei ole kuidagi kergemat teed mindud, kõik, mis laval toimub, on puhas, selge ja läbimõeldud ning näitlikustab suurepäraselt, et ei ole tarvis kasutada kohutavalt keerulisi võtteid või kümnekihilist struktuuri, et teha head tööd.
Selle kõige kõrval jääb ometi täiesti arusaamatuks, mille pagana pärast on head asja ümbritsema topitud tsitaadid Nietzschelt ja Kantilt? Kuidas üleüldse mingisuguste lavastuste puhul selleni jõutakse – kõik on küll hea, lihtne ja mõnus, aga: «Poisid, aga äkki annaks ikka kuhugi mõni äraleierdatud tsitaat külge kruvida?» Selliste viidete kasutamine ei ole vähemalt selles lavastuses ei vaimukas ega sisukas, ei tekita ka illusiooni (mitteeksisteerivast) metatasandist või milleks iganes see kõik tarvilik pidi olema.
See on ka ainus, mille kallal norida. Näitlejate pealt võib selgelt lugeda – poisid jäävad poisteks ka siis, kui vanus juba ammu meheksolemist näitab.
Osi on oluliselt rohkem kui näitlejaid. Erinevad karakterid on esitatud skemaatiliselt ja kiirloetavalt, aga mõjusalt. Vägisi jääb mulje, et laval on noored vasikad pulli tegemas. Või vanad pullid vasikaid mängimas. Kuidas iganes soovite. (Muide, kui lava asemel oleks koolitund, siis paneks Meelis Põdersoole tema lamba eest viie, tõsijutt.)
Nii või teisiti – kui poisid on rõõmsad, on ka publik rõõmus. See ongi kahtlemata üks paremaid osi lavastuse juures – näha on, et nii lavastaja kui näitlejad on kogu protsessi täiel määral nautinud. Nähtavas ei ole midagi suurt ning jalustrabavat, lapsed ei röögi ja naised publikus ei minesta, aga kahtlemata on selles mingi lõpuni sõnastamata värskus. Ma mõtlen, et VAT-teater on mõnus.
Uuslavastus
«Hea, paha ja inetu»
Lavastaja Aare Toikka. Kunstnik Kaspar Jancis. Muusikaline kujundaja Mart Soo
Laval on Tanel Saar, Meelis Põdersoo, Ago Soots, Margo Teder ja Mart Soo
VAT-teatri esietendus 12. märtsil rahvusraamatukogu teatrisaalis