iDeal kampaania

Rikkad ei maksa, riik ei maksa, kunstnik kerjab

FOTO: Repro

Anna Hintsi ja Maria Rõhu näitus «Nälg» kuulub suuremasse näituseprojekti «Money, Money, Money», mille sekka mahub Tallinna Linnagaleriis viis näitust. Kaht neist – Tanel Rannala ja Mait Rauna «Uus raha» ning MariaUNDmaria (Arusoo ja Juur) «Everything counts in large amounts» – on olnud võimalik juba vaadata.



Kas on aga ka mingi üldkontseptsioon, mis neid väljapanekuid peaks ühendama peale sõna «raha», seda ma täpselt ei tea. Või siiski – kui panna need veidi laiemalt praegusesse konteksti, siis võiks selleks olla noorte kunstnike (kohasem oleks neid praegu leviva vasakpoolsuse fraseoloogia foonil nimetada kunstitöölisteks) mure selle pärast, et keegi ei taha neile raha maksta. Rikkad vanamehed ei maksa, riik ei maksa, ja tagatipuks ei osta nende töid ka keegi. Mure on mõistetav, sest ilma rahata on teadagi raske, kui mitte võimatu elada.

Puudub palju asju

Hintsi ja Rõhu näitus ei ole siiski üheplaaniline ja näljateema ei keerle ka ainult raha puudumisest tuleneva kitsikuse ümber. Siin on juttu ka armastuse ja hingerahu puudumisest. Sellest, et tänases tarbimisühiskonnas, kus kõike on rohkem kui kunagi varem, on inimestel ikkagi nälg millegi, sageli sõnulseletamatu järele: «Anorektiku kõhn keha on täidetud armastusenäljaga. Buliimia on lakkamatu konsumeerimine armastusenälja rahuldamise tsüklis. Samas elavad meie kõrval inimesed, kellel polegi süüa.»

On ka heaoluühiskonna kriitikat, samuti seda, et kultuur on kaubastunud, nagu võib aru saada Hintsi videost, milles ta Kultuurilehte sööb. «Kultuur, ilu, armastus, headus, raha, toit – peaaegu alati jõuavad need sinna, kus ollakse tarbimisest ja heast-paremast üleküllastunud,» nagu võib lugeda näituse saatetekstist.

Kuna Hints ja Rõhu ei kuulu sinna, kus ollakse «heast-paremast üleküllastunud», siis toimub galerii tagaruumis näituse lahtiolekuaegadel aktsioon «Kerjav kunstnik», kus kunstnik istub postamendil ning laseb külastajail endale annetusi teha, kuna «kultuurkapital toidab loomemajandust, aga mitte loojat».

Valida tasuks

Tõesti, kuidas olla praegusel ajal kunstitöötaja ja saada endaga hakkama? Siia ei aita selgust tuua ka Hintsi paraku irdvideona toimiv «Suudlus kuraatoriga. Anders Härm». (Arvangi, et just see aktsioon on kogu näituse parim osa, mis eelnimetatud videoga võinuks kokku moodustada piisava ja intrigeeriva terviku.) Kuid tegelikkuses on ju vastus kunstnikuks olemise kohta igale kunstiüliõpilaselegi teada – tuleb kõigele vaatamata saada heaks loojaks, seda ka nälja (olgu see siis milline tahes) kiuste, ning pühenduda tööle.

Kunstnikul on sageli palju erinevaid ideid ja teemasid, kuid enamasti teeb ta range valiku ega katsu ühe näitusega kõike hingelolevat ära öelda. Seda tahaks ka Hintsile ja Rõhule edaspidiseks soovitada, sest vastasel korral jäävad need vaid olulisi küsimusi riivavateks ning kõigest kiirelt ja kergelt tüdivasse tarbimisühiskonda sulanduvaiks väljapanekuiks, kus erinevaid esmaseid teemaarendusi on küll väga palju, aga miski ei ole viidud filigraanse lõpuni.

Näitus
Anna Hints ja Maria Rõhu
«Nälg»
11. aprillini Tallinna Linnagaleriis

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles