Kadri Tali: au neile, kes oma tee lõpuni käivad

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Koduste mändide all: «Erakordselt mõnus on Eesti looduses olla,» ütleb Kadri Tali. «Paljud head mõtted tulevad just isekeskis olles.»

FOTO: Mihkel Maripuu

Viimasel poolaastal palju kõneainet pakkunud ERSO vastne direktor on suutnud maandada isegi lennuki. Asi tal siis eesti kultuur Euroopasse ja Ameerikasse viia. Sest kui midagi ette võtta, siis ikka suurelt, kõlab tema kreedo.

Elupaik põhjarannikul: Kadri Tali tunneb, et niipea kui ta jõuab Tallinnast oma väiksesse külakohta, tekib tal sootuks teine hingamine.

FOTO: Mihkel Maripuu

Kadri Tali lauda ehivad roosad narmasservalised tulbid. Neid on vähemalt tosin, küllap rohkemgi. Tulbid tõi talle helilooja Arvo Pärt. Et soovida edu uues ametis, sügisest üle riigi kirgi kütnud ERSO ehk Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri direktorina.

«See oli iseenesest hea algus,» tunnistab Tali.
Tegelikult oli uus algus töine. Kohe lavale. «Tere! Siin on uued noodid,» ütles ta orkestrile.
Palju rõõmsaid nägusid vaatas talle vastu. Uus algus ju kõigile.

Kadri, sellal kui teid uude ametisse kinnitati, jooksis «Pealtnägijas» põnev lõik, kuidas Saaremaalt pärit kuulsa USA arhitekti Louis Kahni unikaalse orkestrilaeva omanikud tahavad aluse Eestile müüa, küsides selle eest sugugi mitte ulmelised miljon dollarit. Kas teid kui muusikamänedžeri selline mõte tiivustab?

Esimesena tekitab see mõtte, kas mõnda rikkamat riiki ei ole, kes laeva ära ostaks.
Kui Baskimaale Bilbaosse ehitati Guggenheimi muuseum, siis küsiti ka, et miks just sinna. Aga tulebki mõelda kõrgelt. Kui tahta Eestis millegagi silma paista, siis peaks arhitektuurilises mõttes üritama varjutada vähemalt laululava.

Ehk kui ehitada ooperiteater, siis mitte vusserdada seda äärelinna, vaid teha midagi tõeliselt vaatamisväärset ja kallist sellisesse kohta, mis maailmas sinust rääkima paneb. Väiksel riigil ei ole nii palju raha, et teha keskpäraseid projekte.

Laevaprojekt paistab arhitektuurilises väärtuses küll huvitav, loomulikult oleks tore seal vahel orkestriga mängimas käia, aga minu kui mänedžeri ülesanne on tegelda kontserdisaali kuuluva kõrgkultuuriga, et inimesed tuleksid saali. Seal saavad nad annuse armastust, hingepuhtust ja puhkust.

Klassikalise muusika tulevik, nagu ajalehe tulevikki, muide, sõltub sellest, kuidas paeluda noori. Mida ette võtta?

Tõsi, laste- ja noorteprojektid kipuvad jääma teisejärguliseks; neid tehakse siis, kui midagi paremat teha ei saa. Aga noort publikut ei tohi alahinnata. Lapsed tunnevad oma loodusliku kunstitajuga hea asja ära. Kunagi tegi maailmakuulus viiuldaja Joshua Bell katse: võttis oma miljoneid väärt pilli ja läks New Yorgi metroojaama mängima.

Tulemus oli, et lapsed jäid seisma ja kuulama, aga vanemad, kes ostaksid sadu dollareid maksva pileti Belli kontserdile, ei peatunud hetkekski, vaid vaatasid, et mingi mees mängib – vahet ei ole, neid on igal nurgal.

Oma taset ja oskusi tuleb katsetada ikka noorte peal. Neilt saab olulist vastukaja.
Poolteist kümnendit tegutsesite õe Anuga paarisrakendis, tema dirigendi, teie mänedžeri ja produtsendina. Mil määral pidite ennast maha suruma, et Anu saaks silma paista?


Üldse mitte. See on mänedžeri eriala spetsiifika, et luua muusikutele võimalus kohtuda maailma tippudega, eri maade orkestritega. Mäletan, kui istusin kihistava tüdrukuna Estonia vanas renoveerimata saalis aknalaua peal – nüüd on tulnud minu aeg Eesti muusikaelu ja -kultuuri edasi viia.

Ega see vist kerge pole olnud?

Minu ja Anu tohutus vaesuses tehtud Põhjamaade Sümfooniaorkester on olnud pidev raha küsimine, palumine, selgitamine. Hästi palju on tulnud pisaraid neelata. Sest ega paljud inimesed puutugi klassikalise muusikaga kokku.

Neil ei ole põhjust öelda, et jah, ma tahaksin olla teie toetusrühma liige. On olnud juhtumeid, kus inimene on öelnud, et ta ei näe põhjust toetada. Mäletan, kui olin kord teinud taotlused ja täitnud vormid ja siis julgesin helistada.

Olin tollal Kuku raadio ees autos ja valasin ikka paar pisarat, kui «ei» öeldi. Olin siis palju noorem ega osanud mõelda, et see on ju töö, mitte eraelu. Kuid minus oli vähemalt nii palju tera, et suutsin tolle telefonikõne lõpetada jutuga, et ehk kunagi veel räägime, et ootame teid endiselt kontserdile.

Pooleteise aasta pärast helistasin uuesti ja sama inimene ütles, et ta on seda kõnet oodanud ja et loomulikult on mul tema tugi olemas. Nii et isegi kui arvad, et väljapääsu pole, tuleb ikkagi kuidagi edasi minna.

Kui suur summa tuleb teil aastas kokku ajada? Kümme miljonit krooni?

See summa jääb alla selle, sest paljud toetajad, näiteks Nordic Hotel Forum, ei ole andnud raha, vaid mitterahalise panuse, mis võib olla kõikidest kõige suurem panus.

Ma ei oska arvudest rääkida, sest ega muusikud tule Põhjamaade Sümfooniaorkestrisse raha teenima, vaid kolleegidega kohtuma, ennast arendama. See on märksa suurema väärtusega, kui oskaksin rahasse panna.

Tali saab telefonikõne kolleegilt, kes peab läbirääkimisi, kui suur peaks olema Tallinna kultuuripealinna logo kontserdi plakatil. «Kuule, mõtle midagi välja!» ütleb Tali talle. «Tee lihtsalt järgmine pakkumine!» Pärast pausi lisab: «Tead, ära tee praegu midagi. Ma korraks mõtlen, kuidas selle asjaga edasi minna.»

Me rääkisime miljonitest, aga tuleb välja, et peate tegelema lausa pisiasjadega.
Jah, väga rohujuure tasandil. Kunsti väärtus on küll tohutult kõrge, aga elu toimub väga madalates sfäärides. Sa pead vaatama, et ruumid on olemas, et inimesed saavad duši all käia, et lava taga on kohv ja vesi, et õigel ajal on uksed avatud.

Sul on sada inimest, kellele pead võimaldama töötingimused. Väga suur osa muusiku ettevalmistusest on tema füüsiline töö pilli harjutades. Kui sa elad üheksakorruselises kortermajas, on variant, et saad trompetit harjutada, ja veel mitu tundi päevas, ikka lausa olematu. Et muusikuna oma tööd hästi teha, pead päevas tunde end vormis hoidma. Siis on vaja häid pille, häid tarvikuid. Kontsert on jäämäe tipp.

Kuidas te pea suudab selles virvarris kainelt raalida, et lühiseid ei tekiks?

See ongi mänedžeri töö – suhteliselt väheglamuurne. Iga kontsert tuleb võtta perspektiivis ette kui üks projekt, siis mõelda hooaeg tervikuks ja seejärel vaadata, mis abi on vaja, millised on reklaamivajadused, millised on võimalused. Näiteks nüüdismuusika kallid partituurid tuleb kuid ette tellida.

Mis teid selles rahmeldamises innustab?

Ma ju tean, et osake aplausist tuleb ka mulle. Ma ei ole kunagi vajanud, et oleksin ise ka laval. Aga ma ei tea, kas ma armastaks muusikat nii palju, kui see ei oleks nende inimeste pärast, kes seda teevad. Inimeste tänu on mulle hästi oluline – mitte nõretav tänu, vaid see, et neil on hea olla, nad tahavad oma tööd teha, ja uskuge, see paistab laval muusikute näost välja.

Kust te võtsite õega 24-aastaselt julguse luua oma sümfooniaorkester?

Tegime alguses ühe kontserdi. See oli 1997. aasta 6. detsembril, pühendasime kontserdi Soome Vabariigi 80. aastapäevale. Seal olid eesti ja soome muusikud, juhatasid Anu ja Mikko Franck, kes tollal oli 17-aastane, aga nüüd on Soome rahvusooperi kunstiline juht ja peadirigent.

Geniaalne muusik! Geeniuse alge oli tal juba lapsest saadik olemas. Anu esitas Tormise «Kalevipoja» ja Franck Sibeliuse «Lemminkäineni süidi». Sünergia, mis muusikute vahel tekkis, andis mõtte, et teeks veel ühe kontserdi.

Kui keegi oleks meile öelnud, et nüüd lõite just Põhjamaade Sümfooniaorkestri, oleksime selle peale naernud. Meil ei olnud suurusehullustust ega janu luua suuremat instantsi. Liiati – kui oleks teadnud, et see nii pikka aega ja raskelt kestab, kas siis olekski seda teed jätkanud? On ju tunduvalt lihtsamaid meetodeid oma elu ära elada. Aga siis see kasvas ja kasvas ning on nüüd kümne maa muusikutest koosnev kollektiiv, kes kohtub Eestis.

Mis nipiga nii kirjut kollektiivi koos hoida?

See ongi asja iva. Kui oled professionaal, siis otsid uusi väljundeid, uusi eneseteostusi, ja see neid seobki. Ajaleht The New York Times on öelnud, et see on orchestra with the soul of a rock group, rokkbändi hingega orkester. See annabki jõudu muusikutele oma igapäevatööd teha, kui sul on võimalik saada kolleegidelt energiat.

See bisnis, kus tegutsete, on valdavalt meeste maailm. Kui raske oli teil ja õel, kahel noorel naisel, end maksma panna?

Oleme Anuga teinud otsuse, et me üldse ei räägi naiseks olemisest. Naisdirigendid, naisautojuhid, raamatud naisspetsialistidest – see pakub huvi vaid naistele endile. Mehed teevad oma tööd lihtsalt edasi, olgu neil kõrval või juhiks või koostööpartneriks kes tahes, neile ei oma see tähtsust.

Professionaalsete muusikute maailmas võtab naisdirigendiga harjumine kümme sekundit. Sa ütled «Tere! Beethoven.» Ja alustad teosega. Sa ei hakka rääkima, kust sa tuled, mis koolis oled õppinud, kes su ema on ja mis ta teeb. Teid seob muusika. See on orkestri ja dirigendi ainus side. Töö käib ühtse eesmärgi nimel – anda kontsert.

Ometi on seitse aastat tagasi teie suust ilmunud väljaandes Eesti Elu laused: «Ma arvan, et naised peavad ilusad välja nägema. Ma arvan, et naiste üks tähtsamaid relvi on välimus.»

Tõsi ka?! See ei kõla üldse minulikult... Mida ma küll olen öelnud, ja seda pärast 2006. aastal emaks saamist – aga see oli öeldud pisut sarkastiliselt –, et naistele on antud Eestis väga väiksed kohustused: olla hea perenaine, käia tööl, olla oma mehele toeks ja lastele hea ema, ja seejuures hea ja noor välja näha.

Kui olin noorem, võis välimuse küsimus olla natuke aktuaalne, aga olgem ausad, kui jõuad 40 ligi, siis... mulle meenub, kuidas minult taheti intervjuud, et millised mehed mulle meeldivad. Ütlesin, et vabandage väga, aga mulle tundub, et te ei saa materjali kätte. Küsija palus, et teeks ikka proovi. Siis ta küsis: kas heledad? Vastasin: jaa. Tumedad? Jaa. Pikemad? Jaa. Sportlikud? Jaa.

Kõigile küsimustele vastasin «jah». Lõpuks ütlesin talle, et teate, kui oled nii paljude inimestega koos töötanud, siis sulle meeldivad inimesed, punkt. Paljudes inimestes on nii palju sära, et see peegeldub ka välimuses, kuigi inimene ei pruugi olla väga sale või ilus. Võtke Montserrat Caballé: tohutult ülekaalus, aga milline karisma, milline hääl ja kui soe!

Teile on vist pigem nina peale hõõrutud hoopis noorust.

Jah. Pidevalt oleme õega olnud liiga noored. Ise alati naerame selle üle.
Pigem arvan, et võib-olla oleme liiga lahked. Meil puudub irriteeriv faktor ühiskonnas, ja ma kavatsen oma elu niiviisi ära elada, et puudub põhjus öelda, et näe, 60 aastat tegi kontserte, aga nüüd selline värk, tegi sellise aplombi.

On teil elus üldse midagi ebaõnnestunud ka?

Ikka on olnud olukordi, kui kontsert hakkab ära jääma. Ma ei saa öelda, et see on lihtne elu olnud. On tulnud maandada lennuk ja pidada läbirääkimisi streikivate lennukontrollijatega. See oli minu säravamaid kriisiläbirääkimisi üldse.

Aasta oli 1999 ja Soomes Vantaa lennuväljal käis lennukontrollijate streik. Meil oli «Kalevala» 150 aasta juubelikontsert 28. veebruaril, aga päev enne sain kell pool neli õhtul teada, et päev pärast meie kontserti, kui me rahvusvaheline kollektiiv peab lendama eri riikidesse, Tallinna-Helsingi lende ei toimu ja omakorda järgmisel päeval on Vantaa lennujaam üldse suletud.

Kui alustad reedel kell pool neli läbirääkimisi Finnairi peadirektoriga, et ta võtaks kuskilt Helsingist lennuki ja paneks selle Tallinnast käima, pole see tõsiseltvõetav vestlus. Ma ei mäletagi, kuidas temani jõudsin ja mis alustel temaga üldse jutule sain. Kõik toimus suures udus. Mingil hetkel sain lennukontrollijad telefoni otsa.

Neist ma enam lahti ei lasknud ja rääkisin neile, et teie eepos ja puha... Ega ma teadnud, millele täpselt rõhuda, ja tegelikult ei saanud ka aru, kellega täpselt räägin. Igatahes, et teha pikk lugu lühemaks: olin kümnele inimesele rentinud Aviesi firmalt lennuki ja sain maandumisloa kell 6.50 hommikul.

Siis küsisin, mida ma nüüd edasi tegema pean. Kuulsin, kuidas lennukontrollijad, surudes telefoni peopesa sisse, omavahel rääkisid, et jälle see eeposetüdruk oma kontserdiga tahab oma lennukit maandada. Neil vist lihtsalt sai minust villand ja nad ütlesid, et saada oma kiri ja teeme ühe sloti.

See on halenaljakas lugu, aga sai lahendatud: inimesed lendasid suure tormi ajal väikese lennukiga Helsingisse, sealt edasi Detroiti ja kes kuhu oma orkestrite juurde.

Kus sellist asjaajamist õppida saab? Elust enesest?

Muusikakeskkoolis õppides nägin andekaid lapsi, kes olid tulnud sinna oma pisikeste viiulite ja muude pillidega ning elasid väiksest peale internaadis.

See on karm eluviis. Kui oled nii noorest peast andnud muusikale oma sõrme, oma talendi, siis au kuulub neile, kes oma tee lõpuni käivad. Lisaks on see päris kallis haridus, nii et sul on suisa kohustus anda publikule tagasi, jääda lavale – sest mida muidu sa oma tooli nühid ja kahe klaveri vahel askeldad.

Ma tegin oma otsuse varakult, kooli lõpetades, et mina oskan kontserte korraldada. Mul on lihtne leida muusikutega ühine keel ja mul on piisavalt energiat, et nende tööd koordineerida. Ja kui sa õige tee valid, on põhjust arvata, et jõuad ka kohale.

Kui palju on tulnud nende aastate jooksul reisida?

Väga palju. Minu väike poeg oli juba enne aastaseks saamist käinud minuga koos kümnes riigis. Ta oli siis kahekuune, kui Anul oli debüüt Berliini Filharmoonias. Teine poeg seevastu pole peaaegu kuskil käinud.

Kui perre sünnib esimene laps ja sa ei ole 18, siis esimene asi, mida paljud mõtlevad, on see, et laps ei sooviks, et ma ütleks oma elule ja ettevõtmistele «ei». Ka mina püüdsin kõik kaasa teha, mida ennegi olin teinud, ja Anu aitas väga palju.

Aga teise lapsega tahad panna vankri juba rahulikult männi alla.
Igatahes selleni on ühiskonnal palju liikuda, et lapsega oleks mõnus reisida.

Kas saite lennukis kaasreisijatelt võtta?

Jah. Näiteks inimene ütleb, et tal on oma koht ja ta ei lähe sinu kõrvalt istumast ära, ja siis sa istudki seal kitsas nurgas oma lapsega, kes oksendab või köhib. Või näiteks küsin, et vabandust, kas tohin pardale minnes järjekorras raske lapsevankriga, laps teises käes, ettepoole minna, ja siis öeldakse, et excuse me, we don’t have that service (vabandust, meil ei ole sellist teenust).

Ütlesin, et vabandust, ma ei pea seda service’iks, see on common courtesy (tavaline viisakus).
Estonian Airi, samuti Finnairi suhtumine laste ja pillidega reisijatesse on sellega võrreldes erakordne.

Meie, põhjamaalased, oskame üksteisesse suhtuda mõnusa distantsiga, kuid lugupidavalt. Seetõttu usun, et eestlased on head koostööpartnerid, õpivõimelised, head dialoogi loojad, me suudame teistega arvestada. Me ei poe teise hinge.

Mind alati solvab, kui eestlasi peetakse vähe naeratavaks rahvaks. Kui ameeriklane läheb poekassasse, siis ta eeldab, et kui ta tuleb, jätab kassapidaja kõik pooleli, naeratab tohutult ja ütleb, et ta on nii õnnelik teda siin nähes. Aga ta ei ole ju õnnelik teda nähes, ja teda ka ei huvita, kuidas kellelgi läheb. Minu meelest piisab sellest, kui öelda lihtsalt «tere».

Millised külastatud kohad on teile enim meelde jäänud?

Suure nostalgiaga vaatan tagasi Venemaale. Anu õppis Peterburi konservatooriumis. Ta oli vaene üliõpilane, ootas väga, et saaks tudengi sooduspiletiga Peterburi Filharmooniasse. Peterburi 300 aasta juubeliks korraldasin Eesti Kontserdi produtsendina kontserdi «Eesti muusikud tervitavad Peterburi», kus oli Neeme Järvi juhatusel laval 300-liikmeline kollektiiv.

Saabusime sinna 9. mail, väga palju kaineid inimesi linna peal polnud. Mulle usaldati kimp roostes võtmeid linna ühte pühamusse, kuhu olin varem ainult viimasel hetkel seisukoha saanud, aga nüüd läksin ja tegin võtmetega ise proovisaali ukse lahti.

Valvetädi, tundus, nagu oleks veel blokaadi ajast sinna tööle jäänud, aga ta oli äärmiselt erudeeritud daam. Ütlesin talle, et s prazdnikom (õnnitlused pühade puhul), mille peale proua ütles, teades, kust ma tulen, et kakoi eto u vas prazdnik (mis pidu see teile ikka on).

Vastasin, et teie linnale on see ikkagi suur pidu. Peale šampanjalõhna hõljus mulle tol päeval oma ukselt ainult direktor vastu. Kuuldavasti on seal lava taga Rahmaninovi klaver. Ta ei saanud kunagi koju tagasi ja pärandas kõik kohtadele, mida ta armastas. Seal on tsaari toad, kõik on jäänud nii, nagu need autentselt välja nägid.

Kas nüüd, ERSO juures, saab elu rahulikumalt võtta, sest reisimist tuleb vähem?

Pärast teise lapse sündi tuli mõistus pähe, et kõige arvelt ei saa... Mul ei olnud enam põhjust satiiriliselt öeldes glamuurset elustiili elada, sest kahe lapsega liikumine on ikka kahe lapsega liikumine.

Teiseks tuleb tunnistada, et lastel on ka tore käia lasteaias, kohtuda sõpradega, olla kodus ja mängida õues. Mul ei ole õigust oma eluga nende ellu nii palju sekkuda, et nende elu oleks häiritud.

Kuidas te nendega töö kõrvalt hakkama olete saanud?

Mul on erakordselt kihvt mees, kes on nagu Mary Poppins. Ta on ürituste korraldaja, praegu aitab ka Põhjamaade Sümfooniaorkestri töös. Ilma temata ma suurt ei teeks. Ja muidugi aitab mind palju Anu, kui ta on Eestis.

Täna võtab ta Oskari enda juurde, nad käivad kinos ja kohvikus ja teevad väikse muusikatunni. Jõudumööda aitavad ka vanavanemad. Nüüdisajal ju ei ole enam sotsiaalvõrgustikku, et üks vanaema õpetab vene ja teine saksa keelt ja vanaisa teeb lastega sporti. Nüüd on inimestel paljus oma elu ja seda tuleb aktsepteerida.

Esimese lapsega tahtsin kangesti eeldada, et kõik mind aitavad, ja ikka jäi veel väheks. Teisele lapsele leidsin ühe erakordse inimese, tädi Urve. Nad on väikse Ottoga suured sõbrad ja ajavad oma asja männimetsa all.

Kas elate nimme Tallinna kärast kaugemal põhjarannikul?

Ei saa öelda, et mul oleks elu suhtes olnud visioon paigas. Mu oma elu on olnud pigem juhuste tahe, aga tööelu on olnud täpselt läbimõeldud.

Ilmselt on linnast kaugemal rohkem hingamisruumi ja vabadust, kas pole?

Seda kindlasti. Kui keegi küsib, kuidas on liikuda autoga iga päev nii pikalt, siis koju sõites suudad muremõtted kõrvale panna, ja kui jõuad oma külakohta, on hoopis teine tunne. Erakordselt mõnus on Eesti looduses olla. Paljud head mõtted tulevad just isekeskis olles.

Liikumise ja hingamisruumiga on see, et kui sul on kaks poissi, siis mõtled, kas 10 või 15 aasta pärast võib juhtuda, et tunned nende kisast ja lärmist puudust. Samas ma ei vahetaks seda elu millegi vastu.

Olen kuulnud vahvat lugu, et olite ise teinud mehele abieluettepaneku. Oli nii?

See kõlab nii, et siin ta nüüd oli ja võttis oma mehe ka ära... Oleme Martiniga head mõttekaaslased ja sealjuures ka parimad sõbrad. Toetame teineteist kõiges. Kelle poolt too ettepanek tuli, ei ole üldse küsimuseks. Võib öelda, et Martin on nii väärtuslik inimene, et ma ei jäänud ootama ega aega kaotama.

Paljusid huvitab, kas suudate tuua Neeme Järvi ERSO peadirigendiks. Mida kostate?

Neeme Järvi on suur visionäär, väga hea õppejõud dirigentidele, eeskuju noortele. Üks mu mõte on luua tema ümber akadeemia, mis hakkaks järelkasvu eest hoolitsema. Et meil oleks ka 17-aastaseid dirigente, nagu omal ajal Mikko Franck Soomes.

Meil on suur kultuurifiguur olemas, ja mul oleks kahju, kui tema panus ei jää Eestisse. See oleks suisa traagilise varjundiga mõte. Teen omalt poolt kõik, räägin palju Neeme ja Paavo Järviga, kuidas koos edasi minna. Ma ei saa lubada Neeme Järvi eest, et homme on ta siin, aga annan endast parima.

Mis on see siht, kuhu tahaksite välja jõuda?

Tahaksin ERSOga maailma jõuda, teha aastas ühe plaadistuse, minna festivalidele, minna kontsertidega Euroopasse ja Ameerikasse. See, et eestlased on maailmas, on meile olnud millegipärast vähetähtis uudis, see jookseb teleekraanil väikse tekstina – nii palju see siiski uudisekünnise ületab.

Nii et mõtlete suurelt?

Mis mul üle jääb. Muusika on suur asi.

CV
Kardi Tali


Sündinud 18. juunil 1972

Haridus:
1979–1987 Tallinna 3. keskkool    
1987–1991 Tallinna muusikakeskkool
1991–1996 Eesti Muusikaakadeemia, koorijuhtimise eriala
 Töö:
1991–1992 Eesti Raadio noortesaadete toimetuse uudistereporter
1992–2002 kooristuudio
Ellerhein dirigent
1996–... MTÜ Hea Muusika Selts algataja ja tegevjuht
1997–2005 Eesti Kontserdi
projektijuht
1997–... Põhjamaade sümfooniaorkestri looja, mänedžer ja produtsent
2005–2006 kammerorkestri Kremerata Baltica mänedžer
2005–2011 Tali Management OÜ tegevjuht ja juhatuse liige
2011–... Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri direktor
Projekte ja kontserdisarju produtsendina:
2001 ERSO Rootsi-turnee
2002 festival «Dreiklang»
Saksamaal
2003 eesti muusikute tervituskontsert Peterburi Filharmoonia saalis
2007 Põhjamaade Sümfooniaorkestri kontserdid Berliini
Filharmoonia saalis ja
Müncheni Herkulessaalis
2010 Põhjamaade Sümfooniaorkestri kontserdid Viini Konzerthausis ja Sloveenias Maribori Union-saalis
Heliplaadid (kaasprodutsent):
2004 «Swan Flight»
2006 «Action.Passion.Illusion»
2010 Nordic Symphony
Orchestra
2010 «Strata»
Tähtsamad rahvusvahelised koostööprojektid:
2001 YLE dokumentaalfilm eesti muusikast
2003 ARD dokumentaalfilm «Ice and Oranges»
2005, 2006 Deutsche Welle dokumentaalfilm «Estonian Encounters» (6 lühifilmi eesti kultuurist)
2006 ARTE dokumentaalfilm «Maestra Baltica»
2007 festival
«Europamusicale», Saksamaa
2010 festival «Jeunesse»,
Austria
Abikaasa Martin Lehtonen,
pojad Oskar (4,5) ja Otto (1,5)
Kaksikõde dirigent Anu Tali

Soovitus
Kadri Tali


kutsub kontserdile:
8. aprillil ERSO, dirigent Toomas Vavilov, solist Mati Lukk (kontrabass). Kavas: Tšaikovski, Rautavaara, Šostakovitš, Ravel.

29. aprillil ERSO, dirigent Ainārs Rubiķis, solist Rein Rannap (tšelesta, klavessiin). Kavas: Vasks, Rannap, Tamberg.

2. ja 3. mail «Kohtumispaik Tallinn – WoW» – Põhjamaade Sümfooniaorkester ja dirigent Anu Tali, solistid kaksikõdedest sopranid Anu ja Piia Komsi (Soome). Kavas: Tamberg, Salonen, Mahler, Ravel.

Kõik kontserdid algavad Estonia kontserdisaalis kell 19.


Arvamus

Aivar Mäe
rahvusooper Estonia peadirektor

Kadri oli viis-kuus aastat Eesti Kontserdis produtsent. Üheks tema tugevuseks on see, et ta seisab oma asja eest, ja samal ajal on see ka puudus – isegi siis, kui see, mille eest ta seisab, on vale, seisab ta lõpuni. Kui ta on idee või ülesande endale pähe võtnud, on seda kummutada väga keeruline. Hoidku jumal selle eest, et need ideed, mis tal peas on, ei oleks valed – muidu saavad ka need teoks.

Tegelikult, «valed» ei ole õige öelda; pigem liialt lennukad, mis antud ajahetkel, antud majandusolukorras ja kontekstis ei ole juba eos teostatavad.

Arvestades, et Põhjamaade Sümfooniaorkestris on tegemist freelancer’itega, et Kadri on ajanud kokku 80–100 inimest, leidnud selleks raha – see näitab, et sisu tal on. Kas seda kõike saab üle kanda ka riigiorkestrisse, kas on võimalik ka riigiorkestris motiveerida inimesi, kes n-ö iga päev laval mängivad, see on juba järgmine väljakutse. Kõike üks ühele üle kanda ei saa.

Enne kui Kadri ERSO direktoriks kandideeris, arutasime seda temaatikat. Tõin nelja silma all ka tema puudused välja, oleme kogu aeg avatud kaartidega mänginud. Aga olin üks, kes soovitas tal kindlasti haarata tehtud pakkumisest. Ma arvan, et sisu tal on.

Tagasi üles