Perepildid mälu teenistuses

Hele Kõrve mängib lavastuses «Koletis kuu peal» armeenlannat Ameerikas. Foto: Siim Vahur

Viimasel ajal on, kas või seoses Sofi Oksaneni «Puhastusega», palju kõneldud sellest, mil kombel tuleks mäletada ajalugu. Täpsemalt, kuidas seda justkui teha ei tohiks. Esiteks, kui plakatlikuks võib muutuda kellegi kallal toime pandud vägivalla meenutamine nende jaoks, kel endal vahetu kogemus puudub, ning teiseks, kui palju seda üldse tuleks meenutada. Kas äkki ei tuleks «eluga edasi minna».

Vahel võibki sedalaadi aruteludest jääda mulje, nagu oleks tegemist pelgalt abstraktse vestlusteemaga, mille külge klammerdada oma endassesuletud identiteet. Ajal, mil üha rohkematele probleemidele on võimalik abi leida psühhiaatrilt, psühholoogilt või tablettidest ning käsikäes pehmete väärtuste jutlustamisega juurdub moehaiguseks ka õpitud abitus, võib ometi mõjuda anakronistliku soigumisena see, kui räägitakse reaalsest valust seoses minevikuliste ajaloosündmustega.

Samasugused probleemid võivad tabada ka publikut klassikalises psühholoogilises teatris – selle asemel et ajalooankrud hiivata ja eluga edasi minna, hekseldatakse jälle mingeid ammumöödunud pingeid ja harutatakse süngeid perekonnasaladusi.

Sünge saladus

Mis seal salata, sageli on kärsitul kõrvaltvaatajal õigus, sest nende teemadega on võimalik sukelduda võltssügavuse illusiooni ja lõigata pateetikaprofiiti. Kuid need ohud ei muuda ainest ennast vähem reaalseks, küsimus on ju ikkagi siiruse ja läbitunnetatuse astmes.

Madis Kalmeti nappide lavavahenditega loodud «Koletis kuu peal» on hea võimalus värskendada arusaama nii mäletamise olemusest kui psühholoogilise teatri vahenditest selle teenistuses. Ühe kaudu põhjendatakse ka teise eluõigust.

Peategelasteks on armeenia päritolu ameeriklased, fotograaf Aram Tomasian (Priit Võigemast) ja tema naine Seta (Hele Kõrve), neid ühendavaks süngeks saladuseks aga türklaste vägivald armeenlaste kallal. Peredraama ja ajaloolis-poliitiline tragöödia kohtuvad esmapilgul vaoshoitud psühholoogilises perepildis.

Poliitikasse ja ajalukku puutuvad läbielamised on toodud vaatajale piisavalt lähedale, et mõista võimatust need lihtsalt sulgudesse asetada. Teatrilaadi valik on aga tingitud just teadlikkusest, et valule, mis deklaratiivses kujunditeatris võib jääda õõnsaks ja kahemõõtmeliseks ning olmerealistlikul laval uppuda käibefraaside rägastikku, on vaja leida mingi meeleliselt tajutav vaste, mis aitaks need kaks poolust ühendada.

Tegelassuhteid ei hoia ülal üksnes ajalookäsitlus ega ka üksikud võtmesümbolid, vaid tähendused avanevad esmalt ikkagi suhete kaudu. Hele Kõrve tegelase muutumine lapsest küpseks naiseks ei toimu üksnes ajalises gradatsioonis, vaid tema erinevad ilmed avanevad vastavalt sündmustele.

Olles esimeses pildis lapselikult aval ja naiivne, annab ta kohe sealsamas aimu ka oma naiselikult riukalikumast poolusest. Isegi Arami avastus, et fotod, mille järgi ta endale kaasat valis, on vahetusse läinud, ei näi Setale endale tulevat üllatusena.

Mälestused aitavad

Arami avanemine toimub aeglasemalt ja rohkem näidendisse põimitud sümboleid pidi, kuid seda mõjusam on selle protsessi kulminatsioon. Algul mõjub ta lihtsalt patriarhaalse perekonnapeana, puudutagu see siis suhtumist oma vanematesse, naise abielukohustustesse, järelkasvu kui kinnis­ideesse või pühakirja rolli pereelu korraldamisel.

Just viimase kaudu ilmneb aga Seta küpsus ja varjatud juhtpositsioon nii perekonnas kui retkel ajalooga leppimise võimalusteni. Suhtumine teineteise reliikviatesse – Setal emast jäänud räsitud nukk, Aramil väljalõigatud peadega perepilt – toimib algul pelga perekondliku võimumänguna, seejärel muutub ristisõjaks, kuid lõpuks annab võtme eluga edasi minekuks.

Seda, et see ei toimu mitte mälestuste arvel, vaid nende abil, kinnitavad lavastuse kõrvaltegelased, Härrasmees (Aleksander Eelmaa) ja Vincent (Egert Kadastu või Jaan Aleksander Konze).

Kui Aram üritab naisele pühakirjas näpuga järge ajades Seadust kehtestada, tuletaks naine kirjakohti peast tsiteerides mehele justkui meelde Lunastaja ristisurma kaudu vabanemist Seaduse alt, koos kohustusega senised tühikud Armastusega täita.

Seda illustreerib nuku ohvririitus, mis äratab ka fotograafist mehe tema pildilisest surmakultusest ning laseb tal teha uue foto, kus kaasa viljatusele vaatamata on leitud võimalus minevik ületada ja tulevikku liikuda.

Uuslavastus

«Koletis kuu peal»
Autor Richard Kalinoski, tõlkinud Anu Lamp
Lavastaja Madis Kalmet
Kunstnik Kustav-Agu Püüman
Mängivad Priit Võigemast, Hele Kõrve, Aleksander Eelmaa ning Jaan Aleksander Konze (külalisena) või Egert Kadastu (külalisena)
Tallinna Linnateater
Esietendus 26. märtsil