Tegelane eelmisest kümnendist
2. aprill 2011, 20:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihhail Kasjanov oli Venemaa peaminister ligi neli aastat, 2000. aasta kevadest 2004. aasta veebruarini – see on Vladimir Putini esimene võimuperiood. Kasjanovi juhtimisel ei paistnud Venemaa valitsus silma mingite eriliste liberaalsete või läänelike suunamuutustega.
Pigem vastupidi – eelmise presidendi Boriss Jeltsini demokraatiakatsetused eelmise kümnendi alguse Venemaal pidurdusid ning edenema hakkas liikumine ühtse, Kremlist juhitud võimuvertikaali ja «suveräänse demokraatia» poole.
Majanduslikult oli Kasjanovi peaministriperiood Venemaale küllalt edukas, tehti mitu vajalikku reformi. Kuid aegamööda tekkisid tal Putiniga probleemid. Veebruaris 2004 saatis Putin oma varasema soosiku erru ja peaministriks sai Mihhail Fradkov.
Seejärel ootas Kasjanov peaaegu aasta ning hakkas siis mõnevõrra ootamatult määratlema end Putini-vastase opositsionäärina, kelleks loeb end tänaseni. 2008. aastal üritas ta isegi kandideerida Venemaa presidendiks, ent see ei õnnestunud.
Eestis tänavu ilmunud raamat «Putinita» on põhimõtteliselt selle teekonna kirjeldus. Teose oluline väärtus on teine osalistest – tuntud Vene telesaatejuht, vaatleja ja poliitikakommentaator Jevgeni Kisseljov, kes dialoogis Kasjanoviga võtab läbi tema peaministriajal ja ligilähedaselt samal perioodil esile kerkinud teemasid ning tõmbab paralleele sellega, kuidas ta ise tol ajal tegutses ja asju nägi.
Kohe Kasjanovi peaministriaja alguses leidis aset sündmus, millest sai üks kurikuulsamaid näiteid, kuidas Venemaal sõnavabadust jalge alla tallatakse – telekanali NTV tasalülitamine ja sisuliselt riigistamine, mis oli selgelt initsieeritud Kremlist.
Ka sellest juhtumist ning Hodorkovski afäärist on raamatus juttu, kuid see keskendub siiski Kasjanovi karjäärile, mitte NTV-le või Hodorkovskile. Ning Kasjanov kogus endale mainekapitali põhiliselt majandusmehena.
Jeltsini periood oli Venemaal majanduslike segaduste aeg – see viis välja selleni, et rahvas hakkas kõikvõimalikke demokraate ja liberaale üdini umbusaldama, sogases vees aga ujusid pinnale riigivara enda valdusse sahkerdada osanud oligarhid. 1998. aastal saabus Venemaale finantskriis, mis toona raputas valusasti ka Eestit.
Sellega võrreldes olid Putini-Kasjanovi valitsemise algusaastad pigem buumiaeg, mida tasapisi hakati hindama. Kõikvõimsa gaasitööstuskompleksi kallale Kasjanovit reformima aga ei lastud – raamatu kohaselt katkestas Putin valitsuse igasugused katsed sellega midagi ette võtta.
Kui Jeltsini aja lõpus vahetati peaministreid nagu särke, siis Kasjanovi peaaegu nelja-aastane võimuperiood oli Vene mõistes stabiilne. Seda valusamalt tabas peaministrit vallandamine vaid paar kuud enne seda, kui tema ametiaeg oleks niigi lõppenud. Kasjanov ei võtnud vastu Putini korduvalt pakutud julgeolekunõukogu sekretäri kohta ning rääkis Kisseljovile, et ei plaanitsenud tegelikult üldse mingit poliitilist tegevust pärast peaministriametit.
Kasjanov on poliitik, kes määratleb end liberaal-konservatiivsena, nimetab eeskujudena Carl Bildti ja Anders Fogh Rasmusseni ning soovib Lenini maha matta. Kahtlemata on tegu Venemaa mõistes lääneliku tegelasega. Kuid kas tegu on sügavatelt veendumustelt demokraadiga või pigem inimesega, kes on sündmuste loogikast johtuvalt sattunud opositsioonilisse nišši?
Ega lõplikku vastust anna ka kirja pandud ja eestikeelsena ilmunud dialoogid Kisseljoviga raamatus «Putinita» – ning Putin on selles raamatus võib-olla isegi kolmas peategelane, kes on alati kohal, ka siis kui temast parajasti ei kõnelda.
Raamat
Mihhail Kasjanov
«Putinita»
Eesti ajalehed, 2011, 255 lk
Tõlkija
Katrin Hallas