Eero Epner: aga kus on lahendus?!

«The Rise and Fall of Estonia» sisaldab tõestisündinud lugusid NO99 kollektiivi ja selle tuttavate elust. Mirtel Pohla aktsioonis. Foto: NO99

Teater NO99 dramaturg Eero Epner arutleb, miks ei paku N099 lavastused ja teater üldisemalt lahendusi
 

Möödunud nädalal Postimehes ilmunud kriitikute vestlusringis lavastuse «The Rise and Fall of Estonia» teemal kõlas palju huvitavaid mõtteid, kuid nii seal kui ka paljudes kohtades mujal on kõlanud erinevas sõnastuses korduvalt etteheide, miks ei olnud lavastuses seda, mida seal ei olnud.

Täpsemalt: miks ei paku lavastus ühtegi lahendust? Miks ainult virisemine, kritiseerimine, aga mitte mingisugust positiivset programmi?

Me ei kuule seda etteheidet esimest korda. Juba nn Eesti-tsükli alguses kirjutati, et «Nafta!» on tore küll, kuid «me teame seda kõike» .

Ja me pole ka ainsad, kes seda kuulevad. Kõneledes külas viibinud teatraalidega välismaalt, tunnistasid nemadki, et loevad sageli arvustusi, kus tunnustatakse küll nende julgust pista rinda tõsiste teemadega, kuid kurdetakse, et lavastused ei lahenda neid probleeme, millest nad kõnelevad. Julgust on, vastuseid mitte.

IKKAGI MIKS?

Seega on küsimus laiem. Küsigem seda – miks ei paku teater lahendusi?
Ja meie vastus on: sest ta ei pea seda tegema. Millise lahenduse pakub Tšehhov Treplevi probleemile? Milline oli Iwona positiivne programm Mati Undi lavastuses? Kas Juhan Ulfsak reetis oma «Idiootides» õnne valemi?

Ei, ta ei teinud seda. Ja ma millegipärast arvan, et põhjuseks polnud mitte see, et Ulfsakil oleks õnne valem olnud, aga ta kas ei tahtnud seda meile paljastada või lihtsalt unustas, näpukas – ma arvan, et põhjus oli selles, et Ulfsakil pole õrna aimugi, millise manuaali peaks ta oma lavastusega koostama, et inimene võiks selle kodus avada, leidmaks juhist, kuidas ületada sotsiaalne võõrandumine, eksistentsiaalne äng ja inimlik üksindus.

Muidugi märkab aga tähelepanelik lugeja, et kõik toodud näited Undist Tšehhovini puudutavad nn igavikulisi väärtuseid ja inimhinge süvakihte, samas kui kriitikud küsisid lahendusi lavastustelt, mis näpivad ühiskonnakriitilisi teemasid.

Siin näibki peituvat oluline veelahe. Keegi ei nõuagi kunagi lahendusi kunstiteostelt, mis tegelevad armastuse, üksinduse või struktuurse vägivallaga, küll aga oodatakse lahendusi kunstilistelt tekstidelt, mis on võtnud oma objektiks elu pärast kapitalismi, gaasitoru või integratsiooni. Kunstnik ei pea täpselt sõnastama, mida teha siis, kui naine sind maha jätab, küll aga peaks ta oskama öelda, kuidas võidelda demokraatia kriisi vastu. Miks on see nii?

Kas sellepärast, et poliitiline teater mõjub kuidagi reaalsemana, kuidagi päriselt, vahetumalt, temas ei ole justkui piisavalt poeesiat ning see õigustab ka meie nõuet oodata temalt mitte sümboleid ja kujundeid, vaid ka konkreetseid näpunäiteid?

Või peitub meis varjatult üks teatud laiem ootus kunstile kui säärasele, mille kogemata kombel lobises välja hoopis Villu Reiljan: kunstnik peaks jääma oma liistude juurde. Kunstnik tegelegu üldinimlike teemade ning ajatute ja pehmete väärtustega, mitte ärgu sekkugu poliitikasse või rahva hetkemeeleoludesse.

Ja kui ta ikkagi teeb seda viimast, siis astub ta ka tegelikult välja sellest teatud kunstile omaseks peetavast väljast, teda ei kaitse enam kunsti turvaline tsoon ning ainus, mis teda nüüd veel kaitsta võib, on tema enda hea tuju ja positiivne programm. Võib-olla tõesti on põhjused kusagil siin?

Kuid ikkagi. Millega siis tegeleb poliitiline teater? Kas ta tõesti tegeleb naftakriisi ja iibeprobleemiga? Või tegeleb ta laiemalt võttes ikkagi üksinduse, hoolimise, meeleheite, paratamatuse ja muude sääraste igavikuliste ning pehmete teemadega?

Olen näinud hulgaliselt lavastusi, kus nn poliitiline teater just sääraste nähtustega tegelebki – ning vastupidi. Harva on nähtud poliitilisemat lavastust kui Dimiter Gotscheffi «Iwanow»: teos, mille lavastas Bulgaariast tulnud mees, kes oli pettunud kommunismis, kes Ida-Saksamaal elades pettus ka sotsialismis, ja seejärel muidugi ka kapitalismis. Tema hing oli puruks. Temalt olid võetud kõik illusioonid. Ja see kõik on sees ka tolles Tšehhovi tekstil põhinevas lavastuses.

Kuid panen tähele, et olen hakanud vabandust paluma. Ärge nõudke ühiskonnakriitiliselt teatrilt lahendusi, sest ta räägib tegelikult armastusest, ta on tegelikult normaalne teater – umbes nii. See ei olegi ju tegelikult vale, kuid pole ka tõsi.

Me ei saa öelda, et lõppude lõpuks tegeleb kogu kunst ainult armastusega, aga me ei saa ka eitada, et kui poliitika koosneb inimlikest tahetest, siis järelikult koosneb inimlikest tahetest ka poliitiline kunst. Ja seetõttu ei ole tõesti põhimõttelist vahet, kas kunstnikult oodatakse lahenduspakette tööpuuduse või armukadeduse alal. Sest kunstnikul enamasti mingit säärast paketti ei ole.

Tal lihtsalt ei ole seda ja ei peagi olema, sest kui ta teaks juhtumisi, kuidas likvideerida ühiskonnast ületöötamine, marurahvuslus või kadedus, siis ei vajaks ta enam kunstiteost. Või okei, kui ta soovib leitud lahendust võimalikult efektselt presenteerida, siis on tõesti seksikas kasutada PowerPointi asemel mingit lahedamat formaati, kuid ma pole päris kindel, kas sellisel juhul on tegemist kunstiteosega.

Ja asi pole selles, et tekst, mis tõesti teabki, kuidas likvideerida vaesus Kolmandas Maailmas, ei tohiks olla ühtlasi kunstiteos, vaid selles, et kui kunstnik enda arvates teab tõde, teab lahendusi, teab midagi, mida eksperdid ei tea, siis ta tegelikult valetab. Ta on lihtsalt ülbitsev moralist, kelle lahendused koosnevad enamasti vaid naiivsetest lihtlausetest. «Raha on paha.» «Saage lapsi.» «Eesti on tegelikult kena paik.» Ja mis peamine: säärases kunstnikus pole enam empaatiat.

MiDA TEHA?

Sest tegelikult pakub kunst lahendusi küll. Pakub seeläbi, kui kunstnik ei tõsta ennast kõrgemale teistest, vaid tunnistab oma kimpusolekut, oma meeleheidet, oma kriisi. Kui kunstnik tunnistab, et tema ka ei tea lahendusi, teab ainult seda tunnet, mis on siis, kui sind maha jäetakse või kui sinus aastakümneid küdenud soov elada normaalselt ei ole endiselt täitunud – enam-vähem ainult siis on ka võimalik, et teatrikülastaja õhtul teed juues saab aru, millises jamas ta tegelikult on.

Ta saab teadlikuks oma olukorrast. See ei ole tingimata «ma ei teadnud sellest varem midagi» teadlikuks saamine, mitte intellektuaalne uue fakti kogemine, sest me tõesti teame kõik, et näiteks ületarbimine on halb. See on midagi muud. Mingi muu teadlikuks saamine. Vahel on see emotsionaalne raputus. Vahel uue nurga näitamine üldteada tõdedele. Vahel midagi kolmandat.

«Kunstnik on see, kes on teadlik endast ja ümbritsevast,» ütles Kaido Ole mõni kuu tagasi ühes loengus. Ja see tundus väga täpse määratlusena, sest just see võiks olla ka vastus küsimusele, milliseid lahendusi kunstiteos pakub. Ta muudab inimesed teadlikumaks.

Vaataja saab aru, millises olukorras ta on. Ja ta saab aru, et pole selles olukorras üksinda. See ongi kunstiteose positiivne programm. See ongi meie arvates ainuke võimalus, kuidas üks lavastus saaks pakkuda lahendusi.

Sest küsimusele, mida siis ikkagi teha, peab vastama iga inimene ise. Kui seda teeb keegi teine tema eest, näiteks mõni lavastus või skulptuur, või mõni uus poliitiline jõud – kui inimene loodab, et üks kunstiteos pakub lahendusi tema või kogu ühiskonna ees seisvatele probleemidele ning isiklik panus on ebaoluline, siis... siis pole nagu eriti lootustki, et lahendus tõepoolest kunagi leitakse.

P. S. Aga õiendaks siiski ka ühe konkreetse vea. Üks vestlusringis osalenud kriitikutest väitis, et lavastuse finaalstseen on tsitaat Frank Castorfi lavastusest. Kuna nii mõnigi on seda väidet uskuma jäänud ning sealsamaski vestlusringis tehakse sellest lähtuvalt juba kaugeleulatuvaid järeldusi kogu lavastuse kohta, siis olgu öeldud, et see väide on ekslik.

Meist keegi ei ole näinud Castorfi «Idioote». Ja kui ka oleks, siis vaevalt seal lauldakse metsavendadest või tsiteeritaks Kruusvalli ning Ansipit. Mõtteline paralleel ja lavastuslik tsitaat on siiski kaks väga erinevat asja.