Inimese ja keskkonna vastastikusest mõjust jutustav dokumentaalfilm «Inimese mõõt» üllatab kaunite kaadrite, sisuka loo ja professionaalse teostusega. Kui ei teaks, ei arvakski, et tegu on eesti filmiga.
Kas keskkonnakriis on keskkonna kriis?
4. aprill 2011, 15:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Buddha ütles – ära usu traditsioonidesse lihtsalt sellepärast, et neid on antud edasi põlvkondade kaupa. Ära usu seda, millega oled end sidunud harjumusest. Ära nõustu vaid seepärast, et nii on kirjutatud ja vanemad nii öelnud. Analüüsi. Kui sellest saavad kasu sina või teised, siis ela selle järgi,» õpetab New Yorgi advokaat Karam Dahiya.
Jutt käib inimesest ja keskkonnast, selle raiskamisest lihtsalt mugavusest ja harjumusest. Võiks ju kritiseerida, et miks tuleb järjekordne lääne heaoluühiskonna hüvesid nautiv inimene teisi elama õpetama, kuid ta jutus on paljugi tõtt.
Kaunite kaadrite ja kaasahaarava sisuga dokumentaalfilm «Inimese mõõt» jutustab nelja paiga näitel loo sellest, kuidas inimene muudab keskkonda ning kuidas keskkond mõjutab omakorda inimest ja inimese identiteeti. Lugu neist, kes ootavad muutusi, kuna nende elulaad on sattunud küsimärgi alla.
Ameerika unelmast ökolinnani
Paljudele tundmatu Lõuna-Türgi linn Hasankeyf oli tsivilisatsiooni häll Mesopotaamias, üks kõrgemalt arenenud paiku omal ajal. Iidse linna äärsele Tigrise jõele planeeritakse juba 1954. aastast ehitada hüdroelektrijaama tarbeks tammi, mis ujutaks üle Hasankeyfi mälestised.
Samasugustel põhjustel on 1980. aastatest alates evakueeritud 320 sealset küla. Tamm, mis peaks tähendama progressi, on linna välja suretanud. Alles on jäänud vaid 3000 inimest, kel pole võimalik kuhugi minna või kelle juured on niivõrd sügaval Hasankeyfi mullas.
Teine paik – New York – on maailma tuiksoon. Võlaauku kukkunud inimeste esindamisega tegelev Dahiya selgitab, kuidas Uude Maailma sõitnud inimesed otsivad ikka veel Ameerika unelmat.
Nii teinud üks tema klientidest – taksojuht – 48-tunniseid vahetusi, et maksta eluasemelaenu. «Milleks maja, kui sa magad autos?» küsib advokaat.
See on näiline vabadus, sest vabadus on võtta laenu, kuid eksimise vabadust meile ei anta. Ületöötamise tagajärjel taksojuht autoroolis ka lahkus.
Kõigil on kiire. Iga päev töö, kodu ja tegevused, millega ennast identifitseerida. Betoonist ja klaasist keskkonnas unustatakse, mille arvelt see kõik tuleb, kust tuleb elekter, kuhu läheb prügi.
Vastukaaluks tuuakse ultramoodne Freiburgi ökolinn Vauban. Sinna 5000 elanikuga linnaossa on kogunenud keskkonnateadlikud inimesed. Vauban on roheline, toiduained tuuakse lähedalt, banaane ei sööda, majade katustel toodavad energiat päikesepaneelid.
Tore, aga mis see kõik maksab? Kas see pole lihtsalt üks järjekordne üleolev ökotrend? Mõne jaoks kindlasti, kuid kõike ei peagi järele tegema. Linnaelanik Hannes Lincki sõnul saab igaüks midagi muuta.
Ei pea alustama päikesepaneelidest. Võib-olla piisab alustuseks, kui muuta paari mugavat harjumust – näiteks jätta ühekordsete mähkmete hunnik prügikastis viimaseks, paigaldada rattale ostukorv ja osta ainult seda, mida vaja.
Kuidas mõjutab keskkonnakasutus tuhandeid inimesi, näitab Tonlé Sapi järve kalurite elu Kambodžas. Selles vaeses riigis on kala riisi kõrval üks peamisi toiduaineid. Rahvaarv suureneb, surve järve kalavarudele kasvab, kuid saak jääb aasta-aastalt väiksemaks, mistõttu kohalikel tuleb otsida uusi elatusallikaid.
Kuidas muuta iseennast
Traditsioonid on muutumas nii Kambodžas kui ka Hasankeyfis. Vauban tegi oma käigu. New York kasvab ja tarbib nagu ikka.
Meil ei ole oma mugavusetsoonis õigust kritiseerida näiteks Kambodža inimeste liigset keskkonnakasutust. Samas võivad Saksamaa rikkuritest ökoinimesed ajada ots otsaga kokku tuleva eestlase pigem närvi. Õnneks pole film kategooriline.
«Inimese mõõt» küsib, kas keskkonnakriis on keskkonna kriis või meie harjumuste, ootuste ja väärtuste kriis. See ei ole viimsepäeva film ega moraali lugemine, sest viimase puhul ajaks vaataja sõrad vastu. Pigem on tegu kirjeldusega, mis muutub ja kuidas inimene sellega kohaneb.
Ei lahata kollektiivset süüd, sest keegi pole süüdi, et ta sündis sellisesse maailma, vaid õhku jääb lihtne küsimus – kas poleks aeg mõelda, kuidas võiksin muutuda mina?
Uus film
«Inimese mõõt»
• Stsenaristid Marianne Kõrver ja Kaie Kotov. Režissöör Marianne Kõrver. Operaator Margus Malm. Heliloojad Robert Jürjendal ja Lauri-Dag Tüür
• Eesti 2011
• 1. aprillist Tallinnas Artise kinos