Olgu taevas su ees lahti enne, kui...

Vaimne vägivald viib füüsiliseni: Ines Aru (vasakul) ja Ülle Lichtfeldt säravad lavastuses «Leenane’i kaunitar». Foto: Gabriela Liivamägi

Põhitegelaseks on Iirimaa. See on lavastaja Üllar Saaremäe loomingus ootuspärane. Kavafotol sulandub ema Magi nägu osaks kodupaiga loodusest. Mae Kivilo kujunduses rebestab kodust argisust iiri rahvusmuster, milles kumamas mäed ja taevalaotus. Ent aus aplaus esietenduse lõpul kinnitas: iiri lugu muutus meie looks, millega samastumine mitmeplaaniline, valus, ehtne.

Oma lugu vajab iga teater nagu õhku. Rakvere teatri mängukavas astuvad kaudsesse dialoogi «Tuulte pöörises» (lavastaja Andres Noormets) ja «Leenane’i kaunitar». Seda McDonaghi näidendit mängiti Eestis esmakordselt pealkirjaga «Mägede iluduskuninganna» (Vanemuine, 1999). Siis oli meil iiri dramaturgia buum. Rakvere teatris esietendus samal aastal sama autori «Connemara. Üksildane lääs», kus Saaremäe mängis isa Welshi, kelle vari on ka praeguse lavaloo teksti ja muusika kohal. Muusika osakaal Saaremäe režiis on intensiivne, hetketi määrab see lavatemperatuuri kirglikumaltki kui näitlejate mäng, ehkki heliilma hoitakse karguse piiril, publiku tunnetega manipuleerimata – samas, vastuvõtt on individuaalne.

Kiht näidendist, kus teemaks võõrsil töölkäimine, on nüüd ja siin aktuaalne, tosin aastat tagasi ühiskondlik mõõde nii otse ei puudutanud. Praegune lavastus toonitab väikese kodukoha painet, ümbrust, kus enda ega lähedaste eest ei pääse: tekib mäluparalleel Rünno Saaremäe «Jaanitulega».

Lavaloo põhiväärtuseks muutub inimsuhete soe helistik, südamlik allhoovus, mis oluliselt erineb McDonaghi «tavatõlgendusest». See lähtub kõigepealt Ines Aru napist varjundirikkast rollilahendusest, milles on vitaalset elujaatust, nukrat empaatiat, sügavat äratundmist. Ines Aru ei mängi ema Magi loomult kiusliku despoodina, ta vaimne vägivald tütre suhtes pole sihilik, vaid vana naise hirm üksi varjupaigas surra.

Ema ja tütre suhetes tajume tundetoone õrnusest kibeduseni, rõõmust pisarateni, hoidmisest vihkamiseni. Kahe naise jagatud elutragöödias ei saa kumbagi üheselt süüdistada, lähisuhetel pole hinnangutega miskit pistmist. Jääb üksnes mõtiskleda, kui määratut südametarkust ja vaimuvaprust nõuab üksildusehirmude ületamine; miks on nii keeruline, kui mitte võimatu hoida just kõige lähedasemaid inimesi haiget tegemata ja haiget saamata.

Ülle Lichtfeldt mängib tütar Maureeni eluliselt ja ilustamata, hoolega hoidutakse tegelaskuju hinge paotamisel nii patoloogiast kui (võlts)poeesiast, Maureeni sisim haprus ilmneb nagu kogemata. Siingi puudub hinnang, mõjule pääseb halastus.

Sümpaatsed rollid loovad meesnäitlejad – vennad Dooleyd. Velvo Väli, kelle näitlejateel Coleman lavastuses «Connemara. Üksildane lääs» kujunes etapiliseks, on praegu üks vahetumaid meesnäitlejaid, kes oskab laval avada kaitsekihita headust. Väli mängib Pato Dooley siiraks inimeseks ja meheks, kes suudaks Maureenile elus tuge pakkuda.

Nende armastusstseen puudutab tänu kohmetule argisusele; Pato kirja loeb Väli liigutava lihtsuse ja lootusega. Huvitava huumoriga, veidi distantseerudes ja noorukirolli puhangulisusega pingeid leevendades mängib Mait Joorits Rayd, kelle põhiloomus heasüdamlik nagu ta vennal. Ray viimasele dialoogile Maureeniga lisab kriminulli-kirme – taas värske tõlgendusnüanss!

Maureeni rolli lõppakordi võib mõista mitmeti. Mina lugesin mõjusast lõpukaadrist peategelase ühtekuuluvust emakese sünnimaaga, mis üksiti tähendab, et inimlapsel pole lootust saatuse eest põgeneda. «Leenane’i kaunitari» finaalis kannab illusioonivaba ülevust muusika. Esietendusel kuulas ja vaikis publik sama hoolivalt ja pingsalt kui lavastuse «Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale» lõpulaulu ajal.

Uuslavastus
Martin McDonagh
«Leenane’i kaunitar»
•    Lavastaja ja muusikaline kujundaja Üllar Saaremäe
•    Kunstnik Mae Kivilo
•    Osades Ines Aru, Ülle Lichtfeldt, Velvo Väli, Mait Joorits
•    Esietendus 2. aprillil Rakvere teatri väikeses saalis