Jahtunud müüt ja Savisaare nukker üksildus

Kurnatud inimese venitatud naeratus: võit on küll käes, aga müüt on jahtunud. Foto: Priit Simson

Toomas Lepp on määratlenud oma autorifilmi «Savisaar. Hetked ja arvamused» kui Savisaare-müüdi uurimust, milleks on intervjueeritud nii Savisaare kunagisi kaasvõitlejaid, siinkirjutaja kaasa arvatud, kui ka tema põliseid ja uusi oponente.

Tollele määratlusele viidates on autor ägedalt oponeerinud ka Postimehes ilmunud artiklile (02.03), milles kirjeldati, kuidas Tallinna TVs näidatud filmis usutletud prominendid (Sven Mikser, Peeter Kreitzberg, Maimu Berg, Tiit Pruuli, Jaan Kaplinski, Andres Tarand, Mart Helme, Ando Leps, Ignar Fjuk, Raivo Vare) sattusid valimiste eel pahaaimamatult Savisaare valimiskampaaniasse.

Ma ei hakka võrdlema tol päeval näidatut selle tund ja 45 minutit pika filmi DVDga, mida autor on jaganud, vähemalt esialgu, ainult osalistele. Nimetatud isikud kõnelevad siingi, lisaks Savisaart siiani ohtlikuks pidav Vladimir Lebedev, arro­gantne Juku-Kalle Raid, Mart Nutt jmt Savisaare kriitikud. Mõistagi on kesksel kohal Savisaare enda arutlused. Kaalukad on Marju Lauristini pihtimuseni ulatuv ja Linnar Priimäe kulturoloogiline kommentaar.  

Sic transit…

Kõik see, mis tõstis ühe ajaloofilosoofiasse kiindunud teaduri 1988. aastal Eesti lähiajaloo fookusesse, on ju teada: Savisaare võime koondada ja liigutada masse, noil aegadel veel hiilgav oskus siduda strateegiat taktikaga, oraatori- ning korraldaja-organiseerija anne. Eks sellest ka paljud intervjueeritavad kõnele.

Kui Toomas Lepp võis ka tahta teha apoloogilist filmi Savisaarest, siis, kummaline küll, filmist endast kooruv mulje on hoopis teine. Ütleksin: nukker ja kahetsev. Kui vaatan neid kaadreid, kus kohalikud valimised võitnud erakonna liider tõstab Churchilli kombel võidu märgiks V-kujuliselt kaks sõrme, huulil kurnatud inimese venitatud naeratus; kui märkan ta kõrval seismas pigem truualamlikkusest kui mõtte- ja teokaaslusest kõnelevate pilkudega nägusid, siis küsin endalt: kas niisugune ongi jahtunud müüt?

Küsin sedagi: kuidas on võinud juhtuda, et nii särav vaim, keda mul on olnud au lähedalt tunda, peab ikka ja jälle leppima poliitilise Sisyphose rolliga?

Mingi seletus peab ju olema. Ja filmist see minu jaoks ka välja koorub otsekui alltekst. On kaks võtmekohta, mis pole mõjutanud mitte ainult Savisaare enda saatust poliitikuna, vaid – söandan väita – kogu Eesti poliitilise maastiku kujunemist viimasel kahekümnel aastal.

Marju Lauristini viimaseks lauseks filmis jääb, et ta pole Savisaarega õieti rääkinud alates 20. augustist 1991. Põhjuse leiame Edgar Savisaare raamatust «Peaminister». Tema oleks tahtnud, et Eesti iseseisvus oleks välja kuulutatud 19. augustil «Rahvarinde ja Eesti Komitee omavahelise vastasseisu tingimustes», sest siis oleks Pihkva dessantdiviisi sissetoomine Eestisse käsitletav agressioonina.

Lauristin olevat aga tahtnud Eesti Komitee ja Rahvarinde 1989. aastal välja kujunenud vastasseisu ületada. Saavutatud «ühiskondlik lepe» oli Savisaare arvates kiivas uute võimupretendentide kasuks.

Kaotajateks olid määratud sundüürnikud, endiste omanike maadel talude rajajad, väikeettevõtjad, kodueestlased, kelle positsioon seejärel tunduvalt nõrgenes, välismaalasteks kuulutatud mitte-eestlased, kes olid toetanud Eesti iseseisvumist. Savisaare väitel sillutati selle otsusega tee «Eesti majanduslikule ja sotsiaalsele lõhestamisele järgnevateks aastakümneteks».

Suurte lahknemiste hetkel tehtud valikutes on tavaks hiljem näha ainuvõimalikku. Tegelikult mingit ühiskondlikku lepet ei sõlmitudki. Kõik see oli vaid ajutine tasakaal võistluses selle nimel, kes on «õige eestlane». Kokkulepe oleks olnud siis, kui mõlemad pooled oleksid tunnistanud ühist lähtealust, seda, et riigi taastamise seisukohast oleme kõik võrdsed.

Praegune Eesti näib kinnitavat, et Savisaare väidetul oli alust. Ent takerdumine rahvarindelikku ühtsuse mõistmisse ja koostöövalmidus vaid tema tingimustel ning juhtimisel pole võimaldanud vermida allajäämisi uuteks võitudeks.

See on ka üks põhjusi, miks Eestis pole kujunenud vasakjõudude koalitsiooni. Suurte vastasseisude poliitik – nõnda iseloomustatakse Savisaart ka filmis. Liiga jõuline, et mahutaks enda kõrvale võrdväärseid või laseks neil kasvada võrdväärseks. Isiksus, kelle vastu suudetakse minna vaid kambaga.

Tule, taevas, appi...

Teine võtmekoht filmis on Mart Laari «käeharjutus» Savisaare pildi pihta tulistamisel. See tähendas üht Savisaare demoniseerimise tippu. Aga erinevalt Savisaare «lindiskandaalist», milles president Meri nägi Eestis peaaegu et eriolukorra väljakuulutamise põhjust, piirdus ta Laari puhul vaid taeva appi kutsumise ja Laari vabandust paluma sundimisega. Minu jaoks tähendas see episood lootuse purunemist, et Eestis on võimalik inimväärikust ja mängureegleid austav poliitiline konkurents.    

Savisaare üksildus on üle kandumas kogu tema erakonnale. Just nimelt, t e m a  erakonnale. Ta tunnistab, et võib veel end väljaspool poliitikat teostada. Ma ei kahtle selles. Ainult erakonnas, mille varjatud energia seostub rahvaliikumise ja tema karismaatilise liidriga, õigemini juba neist vormunud müüdiga, ollakse teineteise vangid. Erakond, mis on tekkest alates juhikeskne, ei saa juhist loobuda. Ja juht ei saa loobuda erakonnast, sest kes meist loobuks oma loomingust.

Uus film

«Savisaar. Hetked ja arvamused»
Stsenarist, režissöör ja produtsent Toomas Lepp
Videomeedia 2011