Miks ma tahtsin «Traktaati» hävitada?
Tiiu Hallap: Traktaadi tapmine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saatsin sellise kirja.
Lugupeetud rektorid, professorid ja doktorid,
Tartu Ülikool on oma järjekindlusega suutnud mind veenda. Tunnistan oma viga. Saan nüüd aru, et tõeline mõtlemine ja vaimne tegevus pole see, mida ma arvasin. Sellega seoses olen otsustanud ära hävitada David Hume’i peateose «Treatise of human nature» (600 lk) eestikeelse tõlke käsikirja ja arvutifailid. Ükskõik kui hinnatud teos see maailma filosoofiakultuuris olekski, kolm ingliskeelset publikatsiooni saiapuru koostise kohta on hinnalisemad.
Tiiu Hallap
Inglise keeles on selline fraas nagu reality check. Reaalsuskontroll. Sa kujutled igasuguseid asju, aga ühel hetkel tuleb kontrollida, kuidas asi päriselt on. Kas sinu kujutelmad vastavad tõele. Samamoodi on võimalik ka value check. Väärtuskontroll. Inimesed ja institutsioonid deklareerivad teatud väärtusi ning teevad seda usutavalt. Kuid sõnad on üks asi, teod teine.
Võib väita, ja minu arvates tulebki väita, et väärtused ilmnevad alles tegude hetkel. Teatud olukorras sa pead valima. Kõhkled ja kahtled, aga lõpuks otsustad millegi kasuks. Nüüd sai sinu väärtus kindlalt paika.
Üks asi on see, et keegi võib pidada kõnesid isamaa ilust ja olla seejuures siiras. Aga kui tuleb tegude tund ja tekib küsimus, kas minna isamaa eest sõdima, siis mõned kõnemehed teevadki seda, mõned aga pagevad laevale. Rahvusülikool – kahtlemata on ka siin väärtused mängus. Aga mis need täpselt on ja kuidas need avalduvad tegudes?
«Treatise» oli Hume’i enda jaoks masendus ja kibestumine. Seda ei mõistetud pikka aega. Hume ütles sellest lahti, «Inquiry» eessõnas on kirjas, et autor palub enam mitte kunagi sellele raamatule tähelepanu pöörata. Ajalugu otsustas teisiti. Raskeks raamatuks peetakse «Traktaati» seniajani. Ingliskeelne maailm annab välja üha uusi käsiraamatuid, mis seda lehekülje haaval lahti võtavad.
Viimasel ajal on hakatud Hume’ist mõtlema teisiti kui varem. Pikka aega oli Hume suur skeptik, kelle filosoofia on negatiivne, õõnestav. Selle põhituumaks on maailma tunnetamatus, mõistuse piiratus, mina-mõiste illusoorsus, põhjuslikkuse mõiste kui intellekti automatism. Nüüd näevad mõned temas evolutsioonilise psühholoogia eelkäijat.
Ajuti mõtlen, et isegi parimates tingimustes võib «Traktaat» mulle üle jõu käia. Suurvaimu arutlused on kohati väga raskesti jälgitavad ja 18. sajandi inglise keel on hoopis teistmoodi. Struktuur, sõnakasutus – kõik tekitab palju peavalu. Samas peaks tõlge ikkagi tulema piisavalt hea.
Ebameeldiv on mõelda, et eesti filosoofid võivad 100 või 200 aastat minu tõlget kasutada, ja iga-aastase tudeerimise tagajärjel hakkab selles tasapisi üha enam ilmnema vääralt mõistetud kohti. Loomulikult on see mõnevõrra paratamatu, aga liiga palju ei tuleks eksida. Hume väärib austust. Nagu ka tema tulevased lugejad.
Hume’i ja muu filosoofiaga tegelemiseks oleks hea olla teadur. Kuid häid asju ei saa niisama. Muinasloos tuleb soovitu saamiseks tuua ohvriand või loovutada kolm tilka verd saatanale. Teadur peab andma kolm publikatsiooni ETISele. Need peavad olema kirjutatud viimase viie aasta jooksul ja olema õigest kategooriast.
Kõik minu esseed on avaldatud Vikerkaares. Sealt võiks tulla kategooriat 1.3. See on peaaegu-päris-mõtlemine, kuhu võiks paigutuda artiklid evolutsioonilistest kaalutlustest filosoofias, Feyerabendist, biotehnoloogiast. Aga keegi peaks otsustama, et need on teadusartiklid.
Seda saaks ehk otsustada viidete arvu järgi. Kirjutised, kus on hästi palju viiteid, on tavaliselt teadusartiklid. Kuid ma hoidsin oma esseedes viidete arvu teadlikult minimaalse. Osalt seepärast, et need olid mõeldud ka mittefilosoofidele. Isegi professionaalset lugejat sageli häirib viidete ohtrus, see ei lase vastu võtta põhiideid.
Paljude viidete kriteerium ei pruugi ka tippfilosoofias töötada. Võtame Gilbert Ryle’i «The concept of mind». See on vaimufilosoofia klassika. Kategooriaviga ja «John usub, et jää on ohtlikult õhuke» dispositsiooniline analüüs on esimesi asju, mida filosoof ülikoolis õpib, olgu Tartus või Oxfordis. Raamatu alguses märgib Ryle, et ei plaani viiteid ega joonealuseid. Neid pole tõesti. «The concept of mind» pole oma vormilt üldse tüüpiline teaduslik tekst. See on nagu üks pikk endamisi arutelu sellest, kuidas tavainimene keelt kasutab.
Sokratesega tuleks suur probleem. Ta ju ei kirjutanudki. Platoni dialoogid on Sokratest täis, keegi ei saa õieti aru, kus täpselt on Sokrates, kus Platon ise. Suulist uurimistööd ETIS ei aktsepteeriks. Kujutleda vaid, kui Sokrates tuleks, tahaks saada teaduriks ja ühiskonna raha eest mõtelda ning kirjutaks oma taotlusesse ausalt: «Viimase viie aasta jooksul vestlesin pidevalt inimestega Ateena tänavail selle üle, mis on õiglus.» See vastab tõele, ta teostas õigluse mõiste loogilist analüüsi. Paremal juhul saaks Sokratesele anda 6.7 – muu loome.
Platoni kohta öeldakse, et kogu lääne filosoofia on kogum joonealuseid märkusi tema filosoofiale. Kui Platon eksiks meie aega, tal oleks mõni teos veel kirjutamata ja ta paluks võimalust teaduriks saada, siis rahvusvahelist publikatsiooni tal pole, ainult kreekakeelsed. Ta vist poleks nõustunudki ingliskeelset publitseerimist ette võtma: kõik teised rahvad peale kreeklaste olid ju barbarid. Tema dialoogid võiksid ETISes samuti olla 6.7. Muu loome.
ETISes oleks halvasti läinud ka analüütilise filosoofia rajajatel. Russell, Frege, Wittgenstein, Moore. Nelja korüfee kirjutamisharjumused pole kiita.
G. E. Moore. 1904. aastal oleks ta saanud kandideerida teaduriks, sest 1903. aastal ilmusid «Principia Ethica», «The refutation of idealism» ja töö Brentanost. Seejärel tuli kuus aastat vaikust. Kui Moore oleks 1911. aastal püüdnud teaduriks saada, oleks ta saanud akadeemiliselt sekretärilt kirja: «G. E. Moore’i aastaaruandes on teadustöö osa aastast 1905 tühi.» Filosoofia instituudi juhatajalt oleks Moore saanud alljärgneva kirja:
«Teaduri kohale valimine ilma ühegi nõutava publikatsioonita viimase viie aasta jooksul ei ole paraku lihtsalt reaalne. Samuti ei saa sind panna ühegi projekti põhitäitjaks, kui pole nõutavaid publikatsioone. Projektiga liitumine käib läbi ETISe, nii et siin ei saa keegi apelleerida varasematele teenetele.»
Moore’il oli sel hetkel varasem teene suur – «Principia Ethica» oli kirjutatud. Aga ETIS on range, teene ei loe. Tartu Ülikoolist oleks Moore pidanud lahkuma. Õnneks jättis Trinity College ta endale alles. Seal olid teised kriteeriumid. Arvatavasti samuti mitte halvad. Trinity vilistlasteks olid ju lisaks Russellile ja Wittgensteinile ka Newton, Babbage, Ramanujan, Bacon, Maxwell, Whitehead.
Moore ei oleks teaduriks kvalifitseerunud ka järgmisel perioodil. «Ethics» oli 1912. aastal, «Judgments of perception» 1918. aastal. Vahepeal oli kuus aastat tühjust. 1922. aastal oleks Moore võinud teaduriks saada, kuna avaldas kaks uut artiklit ja lisaks on too eelmainitud kirjutis 1918. aastast. Järgmisel perioodil, näiteks 1926. aastal, ta jälle ei oleks saanud teaduriks. Siis läheb Moore’il elu üldse käest ära, sest tal tuleb 12-aastane kirjutamisauk. Seejärel on korraks üks vilksatus, «Proof of an external world», millele järgneb 14 aastat vaikust. Ongi kõik.
Wittgenstein. 1921. aastal ilmunud «Tractatus» oli ainus tema eluajal avaldatud teos, lisaks kaks väiksemat tööd ja sõnaraamat rahvakoolidele. Ka «Tractatuse» vorm on imelik – nummerdatud propositsioonid.
Russell. Temal noorena ei oleks probleeme, ETIS laseks ta kogu aeg läbi. Aastail 1927–1940 peaks ta hoolimata suurtest teenetest teadurikohalt lahkuma. Natuke teadustööd on, aga peamiselt kirjutas ta sel perioodil abielust, lastest, võimust, haridusest. See on 6.7. Muu loome.
Frege. Frege on eriti oluline, sest ta on formaalloogika rajaja ja formaalloogikast tulid ju arvutid. Tundub, et ainult üks kord elus, 1894. aastal, oleks Fregel olnud mõtet teaduriks kandideerida. 1891. aastal ilmus «Funktion und Begriff», 1892 aga «Tähendusest ja osutusest» (see vundamentide vundament!) ning «Mõistest ja objektist». Lisaks on 1893 «Grundgesetze der Arithmetik» I köide.
Ühelgi muul eluperioodil ei oleks ETIS teda sisse võtnud, vaid välja sülitanud. Frege kirjutas harva. Vahed publikatsioonide vahel on: 5, 7, 10, 12 aastat. Seitse või kümme aastat vaikust ja siis ainult üks kirjutis.
Kui on tõsi, et Frege rajas moodsa loogika, arvutid oleksid aga võimatud ilma loogikata, siis need arvutid, mille kaudu ETIS opereerib, ei saaks võib-olla opereerida, kui ETIS oleks eksisteerinud sada aastat tagasi, sest Frege poleks saanud töökohta, kus rahus välja mõtelda loogikat ja seega ka arvuteid, millele kunagi rajatakse ETIS...
Võib väita, et kui Frege, Russell, Moore ja Wittgenstein oleksid elanud
ETISe ajastul, siis nad oleksid ikkagi analüütilise filosoofia rajanud. Nad oleksid seda teinud teises tempos. Keskmiselt iga pooleteise aasta tagant üks järjekordne väike tükk analüütilise filosoofia aluseid. Võimalik, kuid mitte eriti usutav.
Veebruaris täiendati teadurite määrust. Punktid 39 ja 40 puutuvad minusse:
Eesti ühiskonna, majanduse või rahvuskultuuri seisukohast olulist teadustööd võib arvestada samaväärsena rahvusvahelisel tasemel teadustööga. Teaduspublikatsioonina võib arvestada ka teaduslikult kommenteeritud tõlget.
Ükskõik, kas tõlgin kolmeleheküljelise essee või 600-leheküljelise teose, ETISe seisukohalt erilist vahet pole. Tähtis on see, kas ma lisan kommentaarid või mitte. Tõlge võib seejuures olla ükskõik kui halb, aga kommentaar peab olema. Muidu ei lähe publikatsioon õigesse kategooriasse.
Suurvaimud muutuksid siinkohal irooniliseks. Aga kui ilma irooniata, siis J. S. Mill ütleb St. Andrewsi inauguratsioonikõnes, et tõlkimine on üks tähtsamaid viise, kuidas saab mõtte selgeks, ebamõtlemisest vabaks.
Ükskõik, kas töötan Hume’i kallal viis kuud või viisteist aastat, see läheb tõelise intellektuaalse tööna, mõtlemisena arvesse alles siis, kui kõik on tehtud, ja mis peamine, ma olen kirjutanud kommentaarid. Juhul kui see on minu elutöö ja valmib pisut enne surma, vaat siis veidi enne surma võingi teaduriks saada. Kuigi «Traktaat» annab vist ainult ühe publikatsiooni.
Kas «Traktaat» on oluline? Kas selle tõlkimine on teadustöö?
ETIS sülitab välja kõik analüütilise filosoofia rajajad kas kogu nende eluperioodil või suurel osal nende eluperioodidest. Seevastu ETIS ei sülita välja ühtegi üliõpilast, kes töötab laboris ja hoiab katse juures natuke jootekolbi või programmeerib väikese jupi, nii et heatahtlik professor paneb ta autorite nimekirja. Piisab, kui seda juhtub kolm korda viie aasta jooksul.
Küsimus ei ole selles, kas eestikeelne või mitte-eestikeelne publikatsioon. Vähemalt filosoofia puhul on asi fundamentaalsem. Kogu see kolm-asja-viie-aasta-jooksul loogika on väär. Suuri ja olulisi asju ei mõelda niimoodi välja. Võib-olla isegi väikesi mitte. See genereerib niisuguse vaimse hoiaku, mis üldse ei meelestu millegi väljamõtlemisele. Siit tuleb ainult hirm ja pinge. Filosoofiat siit ei tule.