Andrus Kivirähk annab Haapsalu Valgele Daamile kaaslaseks tüdruku, kellel kirkad värvitud punahuuled, kuum veri veel, feisspuugis 1000 sõpra, siider ja surfamine, ülikoolgi.
Eestile on kombeks üks valge daam korraga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päev pärast NO-teatri etenduse «The Rise and Fall» vaatamist rääkisime vana haritlase, lugupeetud professoriga umbes sellist juttu.
Mina (55): «Mu jaoks tõlkisid tegijad lavastuse ingliskeelse pealkirja üsna üheselt «Punaste õhtute purpuriks» ja see andis lootuse.»
Tema (75): «Mul oli kogu aeg piinlik. Kogu aeg pidin silmad maha lööma. Vahtisin tooliridade vahele enamasti. Miks oli seal vaja nii palju ropendada?»
Mina: «Kas sa ei usu, et me, eestlased, nii räägimegi?»
Tema: «Mina küll ei ole kuulnud selliseid obstsöönsusi kusagil.»
Mina: «See oli taotlus ja mind see ei seganud mitte üks raas. Kui te Res Publica poistega parteid tegite, kas nemad siis nii ei rääkinud?»
Tema: «Minu kuuldes mitte.»
Mina: «Äkki sa oled unustanud ja ei taha seda mäletada? Et isegi purjelaevas ei kasutatud selliseid sõnu? Samas ma, jah, usun küll, et su isik kutsub korrale nii mõnegi «hästikasvatatud» noore.»
Tema: «Kas kultuurituse näitamine laval loob kultuuri juurde? Päästab meid kultuuritusest?»
See viimane tõsine küsimus jäi meil vastuseta, lihtsalt nentisime, et ei päästa. Aga mõtlemisse see läks.
Vana Kala teab, mis on vesi
Andrus Kivirähki ühevaatuselise näidendi Valge Daami esimesed sõnad on: «(Vaikselt ja põlglikult) Issand, kui labane!» Naine, kes on sajandeid seisnud aknal ja sealt muutuvat elu vaadanud, ei leia muid sõnu, nähes endale antud kaaslast.
Mulle tundub, et Merle Karusoo on oma viimastes teatritöödes endale seadnud sihi tuua näidend lavale võimalikult autoritruult. Ta võtab näidendist maksimumi, usaldades kirjutajat. «Valged daamid» on dialoog. Noor Daam (21) ja Vana Daam (üksik, legendaarne) saavad kokku ja saavad tuttavamaks.
Kivirähki näidend on nii kirjutatud, et lubaks lavastajal sinna mis tahes tegevusi juurde lavastada. No näiteks, kuidas Noor Daam Vana Daami juurde satub. Kuidas Noore Daami peigmees Juss purjuspäi autoga vastu Haapsalu linnusemüüri sõidab ja ellu jääb. Ta pruut ei sure, temast saab vaim. Kivirähk on selle ülivaimukalt sõnastanud. Võiks olla palju müra ja kära, videopiltigi...
Merle Karusoo usaldab Kivirähki kirjutatud dialoogi ja näitlejaid. Ta, mulle tundub, väldib meelega iga mehe pähe tulevaid kukerpallitamisi. See on, tundub, talle ainuõige ja seepärast usub laval sündivat ka vaataja. Muidugi näitab see lavastaja küpsust ja professionaalsust ennekõike, kui julgeb nõnda teha. Tõetunnetus on selle mõõtmega ses lavastuses, et kivi ja aken keset mänguplatsi on häirivalt butafoorsed.
Ma kord, vaimustudes sest, kuidas Sulev Luik mängis Hans Christian Anderseni Merle Karusoo lavastuses «Vihmausside elust», võtsin pärast nähtut ja lugesin Per Olov Enquisti näidendit. Ja vaimustusin siis veel enam, sest Sulev Luik mängis täpselt seda, mida autor remarkidesse oli kirjutanud. Oli nii vägev näitleja, kusagil läinud sajandi 80ndate lõpu poole oli see.
Selles eelnimetatud näidendis mängis siis ka Katrin Saukas. Saukase Valge Daam on tehtud mingi eesti näitlejatele mitteomase tehnika pealt. Nimetaksin seda parema puudusel delikaatsuseks osa vastu. Muidugi on selle sõna taga peituv arukus ka autori tekstis olemas, aga ikkagi, miski sisemine vaoshoitus on ses näitlejatöös kandev ja seda jõulisem ta tundub. Ja see, mis tämbreid Saukas oma häälest välja võlub, ei ole kah just igapäevane lavalt kuulda.
Mõlemal on õigus elada
Daamtüdruk Liis Haab on mu meelest nüüd pisut isegi Katrin Saukase nägu. Aga on väliselt teisest ajast, on väga tänasest. Ta on ilus ja seksikas nagunii. On valge ja noor ja sinisilmne ja maailma armunud nagunii. Nagu päris elus, hakkab Vana Daam seda sinisilmsust oma elutarkusega lõhkuma. Ja tekivad vastasseisud.
Kivirähk on loo nõnda kirjutanud, Karusoo nõnda lavastanud ja näitlejad seda nõnda ka mängivad, et kui räägib noor, siis usud teda ja oled tema poolt, kui räägib vana, siis teda.
Mõlemal on õigus. Vaid mõnes kohas tahaks, et Liis Haab ei mängiks noore neiu elu beibe-eluks, et usuks endasse ja sesse, et stiil «1000 sõpra, perekond ja peigmehed, sõbrannad, suudlused ja ülikool» ei tee kedagi beibeks, et see ongi noore inimese ilus elu. Igatahes on laval vaatamisväärsed partnerid.
Lavastus ja näidend on õhuline teatrivinjett, mis paneb mõtlema sellele, kuidas me enesele aru andmata vahel jätame märkamata selle, mis hästi elus, ja klammerdume enda välja mõeldud müütidesse ja legendi. Kas on ikka vahet, kas sarmuda mehesse, kes unistab kõndida vee peal, või mehesse, kes seda surfilauda kasutades meisterlikult teebki?
Seal kusagil enne lavastuse lõppu lubab Noor Daam, et püüab saada Valgeks Daamiks. On seda ikka vaja?
Päris lõpus proovib Katrin Saukase daam olla noor tüdruk: «(Vaatab huulepulgaga määrdunud taskurätikut.) Issand, kui labane...» ...maailm?
Hando Runnel kirjutab oma «Punaste õhtute purpuri» luuletuses: magaja kurgu kur-kur, / hinge isekas hõng, / pulsi pimestav purpur, / lootuste lõputa lõng... See ka on ses lavastuses sees. Ja nalja saab ka.
Uuslavastus
Andrus Kivirähk «Valged daamid»
Daamid: Katrin Saukas ja Liis Haab
Lavastaja: Merle Karusoo
Kunstnik: Pille Jänes
R.A.A.A.M.-i esietendus
31. märtsil kell 19 Hobuveskis