Juhan Viiding kui parandamatu romantik uues venekeelses tõlkes

Jelena Skulskaja tähtsal päeval, mil ilmus venekeelne Juhan Viidingu luulekogu «Ночная песня для мужского голоса».

FOTO: Priit Simson

Mõneti imelik on rääkida Juhan Viidingu luulest, kui tinglikus vestluses osaleb kaks kaaslast, kelle emakeeleks on vene keel. Sest minu eesmärk praegu on arvustada Juhan Viidingu selges eesti keeles kirjutatud ning Jelena Skulskaja vene keelde ümber pandud luuletusi, mis äsja ilmusid valikkogus «Ночная песня для мужского голоса» («Öölaul meeshäälele»).


Samas, miks peaks see olema imelik? Arutlevad ju venelased prantsuse või ameerika luule üle, miks siis mitte eesti luule üle? Seda enam, et Viidingu puhul on tegemist väärtkirjandusega, mille tähendus ja suurus aina kasvab ning saab oma selgeid kontuure alles kunagi hiljem.

Juhan Viiding paistab sageli mängulise luuletajana, kes oskab riimida lausa eri keeli: «zapisnaja knižka / puru silma viska» (luuletus «sodimine»). Ent isegi naljatamise juures vaatleb ta luuletuste kirjutamist tõsise tööna, mida tuleb pühendunult teha.

See on üks põhjustest, miks tema luuletused on veatu vormiga, kuigi eesti keele iseloomu tõttu, kus rõhk on fikseeritud, on suhteliselt raske kirjutada varieeruva värsiskeemiga silbilisrõhulist riimitud luulet. Et kavaldada üle esimese silbi needust ning avardada väljendusvõimaluste menüüd, kasutas ta näiteks tabavaid liitriime. Tema meisterlik töö viitab muu hulgas sellele, et mida rohkem on ta piiratud, seda rohkem on ta vaba.

Võib-olla seetõttu on Viidingu poeetilisel sõnal nii palju kaalu. Tema luuleloomingu toimemehhanism on samuti tähelepanuväärne. Lugedes tema luuletusi, tekib tunne, et need on kirjutatud nähtamatu tindiga ning kaetud kuivatuspaberiga. Tänu sellele näeme alguses alumise kihi tähti ning pärast jõuab meieni teksti sisu, mis justkui imbuks ridade vahelt. Juhan Viidingu luule ei karda ajaproovi, vaid igatseb seda.

***

Muidugi pakub seesugune sügav luule tõlkijatele huvi, olles korraga ahvatlev ja tulemuste poolest ettearvamatu ülesanne. See kehtis Viidingu varasemate tõlkijate puhul ning kehtib ka Skulskaja puhul, kuigi tema olukord on mõneti eriline.

Nende lapsepõlv möödus samas  hoovis, nad suhtlesid ka küpses eas ning Skulskaja esimesed tõlked ilmusid perioodikas juba 1979. aastal.

Siiski jääb küsimus: kuidas tõlkida sellist luulet? Mismoodi  saab interpreteerida teksti, mis on sõltuvuses tulevikust? Kui tõlkija taotleks täpsust, kaasneks sellega risk saada tulemuseks suletud tekst, mis kardab vananemist.

Keeletundlik Skulskaja valis teise tee. Toetudes oma luuletaja-kogemusele, otsustas ta esineda kord formaalse tõlkijana, kord tingliku «venekeelse Juhan Viidinguna», kes kirjutab luuletusi, mis oleksid maksimaalselt sarnased eestikeelse originaaliga. Teise variandi puhul on tegemist «vaba tõlkega», mis võimaldab teatud mööndusi, kuid vastutasuks ootab põnevaid kattuvusi kahe teksti vahel.

Milline on Juhan Viiding nendes tõlgetes? Skulskaja elegantne, kerge, peen vene keel loob Viidingust usutava portree kui unistavast ja mõtisklevast luuletajast. Minu arvates see ongi selle raamatu iseärasus ja väärtus – need tõlked ja töötlused toovad esile eelkõige inimese, seejärel teksti.

Raamatus on 50 luuletust ja lühiesseed Viidingu erinevatest loomeperioodidest (ka ajast, mil ta oli Jüri Üdi), kuid tema sisemaailm on edasi antud meeldivalt jälgitavana. Meie ees on enamjaolt parandamatu romantik, haavatav ja julge, kes oskab lõbutseda, aga ka ümber lülituda tõsisteks mõtisklusteks.

Nagu nimiluuletuse minategelane, kes meenutab, kuidas ta poisina nägi haigla vannitoas arstitädi pesemas, tänu millele sai kohe terveks: «Oligi see kogu ravi. Siis sain haiglast välja. / Ravi kestab. / Tema mõju / ma ei mõelnud välja.»

Seda raamatut võib käsitleda kunstilise žestina, mis töötab korraga vähemalt kahes suunas. See on Skulskaja isiklik nostalgiline pilk Juhan Viidingu isiksusele ning samas ka soov tuua hea kolleegi loomingut tänapäeva vene kirjanduse konteksti. Ning ausalt öeldes, Skulskaja on üks vähestest, kui mitte ainus Viidingu venekeelne austaja, kes võis seda korda saata ning sai sellega ilusti hakkama.

Raamat

Juhan Viiding
«Ночная песня для мужского голоса»
Tõlkija Jelena Skulskaja
Varrak, 2011

Tagasi üles