Lugu Manonist, kes küll armastas, aga...

Härra G. M. (Vitali Nikolajev, vasakul) ja Lescaut (Sergei Upkin) kauplevad Manoni (Eve Mutso) üle. Foto: Harri Rospu

See on endast lugupidavate teatrite ballett. Nende ballett, kel pole vaja vaatajat odavate trikkidega ära osta. Asjata ei nimetata selle tegelase rolli ka iga moodsa baleriini unistuseks – eelkõige dramaatilisuse ja psühholoogilise varjundirikkuse pärast.

Just viimase tõttu laseb Manon end tõlgendada mitmeti, eksisteerib koguni hulk traditsioone, kuidas on võimalik seda abee Prevost’ 18. sajandi romaanist pärit tegelaskuju lahti muukida. On Antoinette Sibley ja Lynn Seymouri traditsioon, on Natalja Makarova ja Sylvie Guillemi traditsioon. On teisigi.

Kõik nad paigutuvad laias laastus kahe äärmuse vahele – Manonist kui süütust, spontaan­selt Des Grieux’sse armuvast tütarlapsest, kes oma venna Lescaut’ mõju alla langeb, kuni oma keha võlude kaasabil maailma vallutava femme fatale’ini välja, kes selle eest lõpuks oma eluga maksab. Enamik asub mõistagi keskel – Manon küll armastab neis, aga armastus ei kõlba patta panna, nagu me kõik väga hästi teame. Isegi nüüd, mõni hea sajand hiljem.

Tõlgendamise julgus, selle isikupära sõltub teatavasti traditsiooni pikkusest. Eestis «Manoni» traditsiooni pole, seega peame nullist alustama. Nagu soomlasedki, kelle rahvusooperisse jõudis «Manon» vaid kuu aega enne meid.

Eve Mutso tõlgendus on ses mõttes igati õnnestunud – ei midagi piire nihutavat, pigem tasakaalukalt, unisoonis ajastu konteksti, raamatu ja miks mitte ka 1992. aastal surnud Kenneth MacMillani enda ettekujutusega.
Kes on Manon?

«Vannun Sulle, mu kallis ševaljee, et Sa oled mu südame valitseja, et ainult Sina kogu maailmas oled see, keda ma kogu hingest armastan; aga kas sa ei leia, mu vaene kallis sõber, et meie praeguses olukorras on truudus vaid rumal voorus? Kas sa usud, et tühja kõhuga saab teineteise vastu õrn olla?» kirjutab Manon Des Grieux’le abee Prevost’ raamatus. «Truudus on kergemeelne voorus, eriti rasketel aegadel. Loeb see, kui truu oled oma südames,» täiendab seda omakorda Eve Mutso, avades kavalehes Manoni mõttemaailma.

Tema Manon armastab südames Des Grieux’d ja kannab maski härra G. M.-i ees. Lavastuse võtmestseeniks on 2. vaatuse 1. pilt, Manoni soolo Madame’i majas toimuval peol, kuhu ta on koos G. M.-iga saabunud ja kus viibib ka hüljatud Des Grieux. Mutso on siin lihtsalt võrratu. Kahe mehe vahel keereldes, maskeraadlikku naeratust käigu pealt sügavaks ahastuseks muutes – vastavalt sellele, kelle poole ta end näoga pöörab – püüab ta veel päästa, mis päästa annab, osutada Des Grieux’le, et pole tema tingimusteta armastust väärt ja et ta hukutaks ka noormehe.

Just siin laotub Manoni lõhkikistud hing lõplikult vaataja ees laiali ja see, mis järgneb, on pärast üürikest õnnehetke üksnes suur kurbmäng.

On tuntud tõde, et mitte igal priimabaleriinil, kes tantsib hästi Giselle’i või Coppeliat, ei pruugi õnnestuda Manon. Oluline on siin usutavus, karakteri realistlikkus; iga ülevõimendatud tundeväljendus, priimalik ülevoolavus, jõu ja ilu demonstratsioon võib osutada pigem karuteene. Vaoshoitud, isegi argine, kuid väga täpne on ka Šoti Balleti solisti Eve Mutso esitus.

Üldse on kogu «Manon» tähelepanuväärselt hästi tantsitud, kui tehnikat silmas pidada. Artjom Maksakov on veenev romantik Des Grieux’ ja Vitali Nikolajev lõbujanulise ja neimaka härra G. M.-i rollis. Tõsi, need on ka rohkem ühes registris. Kui Sergei Upkin, kes tantsib Lescaut’d – teist «Manoni» võtmetegelast –, suudaks tehnilise perfektsuse ja näitlejameisterlikkuse kõrvale lisada ka täpsema psühholoogilise motiveeringu, oleks põhjust kirjutada Lescaut’st koguni eraldi artikkel.

Seks õhus

MacMillani neoklassikaline «revolutsioonilisus» tuleb 1974. aastal esietendunud «Manonist» hästi välja, kuigi «Manon» ei kuulu temaatiliselt tema kõige süngemate, inimhinge varjatud tunge käsitlevate ballettide hulka – törtsuke vägistamist ja oraal­seksi leiab aga siitki, stiliseeritult mõistagi. Seevastu musi antakse vägeva plaksuga, nagu peabki – nii, et on kosta ka teise rõdu viimasesse ritta, siin jälle pole stiliseeritusest juttugi.

Koreograafiliselt, aga ka lavastuslikult teos suurema osa ajast justkui voolab, erinevalt klassikaliste muinasjutuballettide divertismentlikkusest. Sama puudutab ka muusikat, mis on dramaturgiliselt õnnestunult kokku pandud Jules Massenet’ erinevatest teostest. Sageli koreografeerib MacMillan ka otse õhku, luues akrobaatiliste tõstete kaskaadide abil leidlikke tantsulisi kujundeid, näiteks otsustavad Lescaut ja härra G. M. ositi just hüpitades Manoni saatuse, hüpitades käib Manon n-ö läbi ka meeste alt.

Selle koreograafi käekirjaga tahaks tulevikuski tutvust teha. Nagu ka mõne tõelise priimabaleriini Manoni-tõlgendusega – Helsingis näiteks tantsis seda äsja kuningliku balleti staar Tamara Rojo.

Uuslavastus
«Manon»
Koreograaf Kenneth MacMillan. Helilooja Jules Massenet. Muusikaline juht ja dirigent Risto Joost. Kunstnik Mia Stensgaard
Nimiosas Eve Mutso
Eesti Rahvusballeti esietendus 7. aprillil Estonia teatris