Hirm ajab näojooned sassi, kirjutab Herta Müller

Herta Müller, 2009. aasta nobelist.

FOTO: SCANPIX

Reedel saabub Eestisse 2009. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat Herta Müller. Kirjaniku külaskäigu eel tutvustab tema loomingut ja jagab romaanist «Hingamise kiige» saadud sügavat elamust kirjandusloolane Maire Liivamets.

Herta Müller (sünd. 17. aug 1953) on pärit Edela-Rumeenia Banati piirkonna švaabi murdeala saksakeelsest külast Nitzkydorfist. Põllumajandusega tegelevate vanemate kodus polnud kirjaniku sõnul ühtegi raamatut. Ta on õppinud Timisoara ülikoolis germanistikat ja rumeenia kirjandust ning töötas Rumeenia masinaehitustehases kasutusjuhendite tõlkijana, kuni oli 1987. aastal sunnitud poliitilistel põhjustel, salapolitsei surmaähvarduste tõttu sünnimaalt lahkuma tollasele Lääne-Saksamaale.

Üheks põhjuseks ülikooli ajal sõnavabaduse eest võitlevas rühmituses osalemine.
Järgnenud jälitustegevusest, ühiskonnast väljatõugatusest, töölt vallandamisest, mõttekaaslaste saatusest ja kodust lahkumisest kirjutab ta autobiograafilises romaanis «Südameloom», mis on ilmunud 1994. aastal (e.k 2010, tlk Vilma Jürisalu). «Pakkisin oma mineviku kaasa, kui lahkusin,» on ta öelnud.

Traagiliseks muutis kirjaniku elu kahtlustus Securitate heaks töötamises. Intervjuus on Müller väitnud, et kuigi ta oli kaastööst julgeolekule keeldunud, hoiduti temast kuulujutu tõttu eemale, kuid ka Saksamaal ei usaldatud teda täielikult.

Nii tõugatigi inimene üksindusse, kus ta hakkas kirjutama, et ennast aidata. Seega kujunes diktatuurikogemus oluliseks tõukejõuks tema kirjanikuks kujunemisel. Enda sõnul tunnetas Müller repressiivaparaadi ees 15 aastat surmahirmu. Kodumaatuse teema on vaevanud kirjanikku mõlemal maal.

Vaheda keelenoaga

Herta Mülleri kirjanduslik debüüt oli 1982. aastal. See oli idüllivaest külaelu kirjeldav jutustuste kogu «Niederungen» («Madalikud»), mille tsenseeritud variant ilmus Rumeenias, algtekst aga 1984. aastal Saksamaal. Paljud kirjanduskriitikud hindasid tema esimest teost kõrgelt. Praeguseks on Müller avaldanud üle 20 raamatu. Enne Nobeli preemiat on teda pärjatud Kleisti, Joseph Breitbachi, Ricarda Huchi, Franz Kafka ja Würthi Euroopa kirjanduse auhinnaga. Tema loomingut on tõlgitud vähemalt 24 keelde.

Rootsi Akadeemia nimetab Müllerit kirjanikuks, kes «poeesia tiheduse ja proosa otsekohesusega kirjeldab kodumaatuse maastikke». Üks tema kirjanduslikke eeskujusid on olnud Thomas Bernhard (e.k 1984 «Külm», tlk Toivo Tasa).

Müller on puudutanud oma vaheda keelenoaga tegelikult kogu Ida-Euroopa režiimi, ennekõike mõistagi mõtestanud oma kogemuste kaudu Rumeenias valitsenud Ceausescu diktatuuri. Kõik Mülleri teosed kirjeldavad, kuidas terror ilmub inimese ellu, teda piinab ja hävitab.

Sõprus ja vestlused vangielu kogenud rumeenia-saksa kirjaniku Oskar Pastioriga (romaani prototüüp, 1927–2006) ning kodukülast üleskirjutatud küüditamislood kujunesid «Hingamise kiige» põhjaks ja põhjenduseks. Lisaks oli autori ema viibinud sõja järel viis aastat sunnitöölaagris.

Põhjus: pärast Punaarmee võitu Saksamaa üle, mil Rumeenia valitsus asus Venemaa (NSVLi) poolele, peeti Rumeenia sakslasi Hitleri tegude eest vastutavaks ja kõik 17–45-aastased mehed ja naised küüditati kodudest minema. Müller on vestlustes maininud, et neil oli kavatsus selliste inimeste saatusest koos Pastioriga raamat kirjutada, ent viimase surm tegi kavas korrektiive.

Saksa kriitika ei suutnud esialgu Nobeli määramist mõista, sest Müllerit on peetud monotemaatiliseks, keerulise keelega nišikirjanikuks. Ent Mülleri arvates sai autasu teema – diktatuur ja üksikisiku hävitamine.

«Hingamise kiiges» (e.k 2010, tlk Tiiu Relve; eesti keeles kasutusel ka tõlkevariandid «Hingekiik», «Hingetõmbekiik», «Lõõtsutus») kirjeldatakse Ukrainas asunud Novo-Golovka sunnitöölaagrit, kuhu 17-aastane Leopold (Leo) Auberg mõisteti viieks aastaks. See noor mees jäi ellu oskusest mõelda kurjusest ja piinavatest hädadest kaitsvate, lepitavate ja heade asjade kaudu. Ta suutis mõttejõu toel tõusta kõrgemale põrgulikust tegelikkusest ja tajuda elu elatavana, kuigi surnud ta kõrval nägid välja kui kooritud puud.

Herta Mülleri kirjanikukeel on erakordselt sugestiivne, «Hingamise kiige» tegelane ütleb: «On olemas sõnu, mis teevad minuga, mida nad tahavad. Nad on täiesti teistsugused kui mina ja mõtlevad teistmoodi, kui nad on. Nad tulevad mulle pähe selleks, et ma mõtleksin, et on olemas esimesed asjad, mis juba iseenesest järgmisi tahavad, kuigi mina neid üldse ei taha. Koduigatsus. Just nagu oleks mul seda tarvis.»

Mülleri keel on pärit Rumeenia Banati piirkonna švaa­bide arhailisest saksa keelest, mis on säilitanud ürgse kujund­likkuse. Sellel keelel on tõesti maagiat ja võlu, nagu näiteks ka tuntud rumeenia kirjanikul Mircea Eliadel «Jaaniöös» (e.k 1995, tlk Riina Jesmin). Mülleri sõnakonstruktsioonid võisid olla tõlkijale katsumuseks, kuid Tiiu Relve on oma tööga imetlusväärselt toime tulnud. Näiteks sõna «nahajaluuaeg» tähendab Mülleril iganädalast täitapmisparaadi laagrihoovis.

«Hingamise kiige» peatükke võib lugeda kui iseseisvaid esseid, need on eraldi pealkirjastatud ja teevad mingeid kokkuvõtteid ühe või teise märksõna kohta. Helga Mülleri laused on enamasti lühikesed, lakoonilise sisuga, mis ühelt poolt paistavad impressionistlikud, aga on sisult sageli sürrealistlikud. Kujundid on äärmiselt sugereerivad, kohati uskumatudki, ent kui suudad piinavas näljas näha «näljainglit» ja hallis vedelikus «kapsasupi igavikku», lusikatäies supis «plekksuudlust», siis mingi lootus ellu jääda peaks tõesti säilima?

Vaimu mahasurumine

Enneolematult osav metafooride valdamine ja valitsemine valisid mu mälust välja võrdluseks Jaan Krossi romaani «Mesmeri ring». Mülleri romaani vanglat kui proletaarse süsteemi sümbolit, kus eksisteerimist suunasid mõistust ängistav näljatuli, kõrvetav külm, lõputu väsimus, täid, vastuolulisi tundeid sisaldav koduigatsus, mis meeleheite hetkedel võib samastuda vaid näljaga.

Öeldu iseloomustamiseks mõned väljanopped n-ö sunnitöö poeesiast: «Täimunad on värvitult rivis nagu klaasjas roosipärg või läbipaistvad herned kaunas.» «Aga tema parem silm kiikas minu poole, nii nagu vana siid, kui seda ümber pöörata.» «... tunded plisseeritud kui akordioniribid.» «Peaõnn võib olla märjasilmne, väänatudkaelne või sõrmiväristav. Aga igaüks neist kolistab otsmikus nagu konn plekk-karbis.»

Küsimusele, kuidas tunned end maa all kuuma šlakki tõstes, vastab vang: «Iga vahetus on kunstiteos.» Laagris meenutab dünamiit jahu ja söelaadimine iluuisutamist! Joodi kivisöeviina! Terve raamat koosneb suuresti sarnastest nõiduslikult mõjuvatest väljaütlemistest. Väljend «sunnitöö kui poeesia» võib näida halvav, aga seda on Mülleri loomingust kõneldes kasutatud.

Ükskõik kui kohutavas seisus Leopold Aubergi kehaline jõud ka ei olnud, valitses ta oma vaimu ja see omakorda tagas süsteemist üleoleku. Kuid sünge iroonia peitub selles, et temalt suudeti ära võtta tunne, mida nimetatakse koduigatsuseks.

Kui lugesin Ene Mihkelsoni romaane «Ahasveeruse uni» ja «Katkuhaud», oma rahva mälu ja mäletamise tragöödiat, tundsin hõõguvaid käsi oma kaelal pitsitamas, nüüd mingit kangestust ja jäist põlgust kogetud režiimi vastu. Mind on alati huvitanud, kuidas toimub ja toimib vaimne vägivald, «Hingamise kiige» on filigraanne näide sellele vastupanust.  

Hirmu ja vaimu mahasurumiste tagajärgi, Ida-Euroopa režiimi üht põhijõudu, ja selle jälgi inimese elujoonel, on kujutanud Mihkelsoni kõrval ka noorema põlvkonna soome kirjanik Sofi Oksanen «Puhastuses».

Mülleri romaanis pole hirmule pühendatud eraldi peatükki, kuid selle üht võtet kujutatakse pealkirja all «Mustad pap­lid», kus ööl vastu 1. jaanuari kamandati mehed valjuhääldi kaudu välja rivvi, vangide arvates mahalaskmist ootama: «Kui tahad oma surmahirmu alla suruda, aga ei pääse sellest, lülitub hirm ümber hurmaks (autori kursiiv – toim). Ka jäine külm, milles ei tohi end liigutada, luiskab õudse leebeks.»

Neid ei lastud maha, vaid neile «kingiti» pühade puhul öötäis hirmu, sundides jäisesse pinnasesse paplitele auke kaevama, vahisõdurid püssidega kukla taga. Aga hirm on pugenud ka laagrist väljaspool asuvasse hurtsikusse, kohaliku mutikese toanurka, kelle poeg saadeti vangiks «lihtsalt» kaebuse peale. Hirm ajas näojooned sassi, vahel vahetatakse hirm aga hullumeelsusega, on kirjas «Südameloomas».

Tsiteerin: «Aga hirm vahetab kohti. Kui valitsetakse nägu, lipsab see häälde. Kui õnnestub nägu ja häält nagu surnud tükki valitseda, lahkub ta isegi sõrmedest. Ta jääb väljapoole nahka. Ta liigub vabalt ringi, seda võib näha esemetel, mis on läheduses.»

Võib juurde lisada, et just säärase režiimi tõttu on jäänud kestma paljude rahvakildude pidetus, paigaotsimine, juurte haprus. Kui Nobeli pälvinud Müller suudab panna Euroopa suuremad rahvad kuulama variatsiooni stalinistliku režiimi Rumeeniast, siis loetakse ühtlasi kõigi teiste allutatute lugu.

Kusjuures kirjanik hoiatab ühes intervjuus Rumeenias säilinud salaluurejäänuste eest, kes on vahetanud küll nime, aga kasutavad hästikohandunud meetodeid ja endisi julgeolekus tegutsenud isikuid!

Jõuline süüdistuskõne

Me ise, eestlased, kipume vahel tegema tõredat nägu, kui okupatsiooni kannatustest belletristikas kirjutatakse, lisades, et kõik ikka polnud päris nii, või kordame enesekaitseks, peame seda teemat raskeks. Mõistagi on igal inimesel oma individuaalne hirm, aga see kuulub rahvaste hirmude üldkatlasse, seda ei peagi alati teistega võrdlema.

«Hingamise kiige» on jõuline süüdistuskõne kogu kommunistlikule terrorile, mille kaitseks leitakse tänapäevalgi liiga sageli lamedaid õigustusi.

Hirmust sündinud fantaasiapildid saadavad inimest enamasti terve eluea, nii ka Leopoldi: «Mõnikord ründavad laagriasjad mind mitte üksteise järel, vaid trobikonnana. Sellepärast ma tean, et asjadele, mis mind kollitavad, ei ole üldsegi olulised minu mälestused, vaid ahistamine.

Vaevalt jõuan mõelda, et mul olid nessessääris õmblus­asjad kaasas, kui sekkub käterätik, millest ma ei tea, kuidas see välja nägi. Lisaks tuleb küünehari, millest ma ei tea, kas see mul oli. Lisaks veel taskupeegel, mis oli olemas või siis polnud. Lisaks käekell, millest ma ei tea, kuhu see kadus, juhul kui ma selle kaasa võtsin. Esemed, millel minuga mingit tegemist polnud, otsivad mind.

Nad tahavad mind öösel küüditada, tahavad laagrikoju tagasi viia. Kuna nad tulevad trobikonnana, ei jää nad ainult pähe. Mul on maos surve, mis tõuseb suulakke. Hingamise kiige käib üle võlli, pean lõõtsutama. Selline piikammnõelakääripeegelhari on koletis, nagu nälg on koletis.

Ja asjade kollitamist poleks olemas, kui poleks olnud nälga kui asja. Kui asjad mind öösel kollitavad ja mul õhu kõris kinni pigistavad, kisun akna lahti ja pistan pea välja. Taevas seisab kuu nagu klaas külma piima, see peseb mu silmi. Mu hingamine leiab jälle rütmi.»

Müller Eestis

Herta Müller
«Hingamise kiige»
Tõlkija Tiiu Relve
Koolibri
2010

Herta Müller
«Südameloom»
Tõlkija Vilma ­Jürisalu
Eesti Raamat
2010

Herta Müller kohtub lugejatega laupäeval kell 16 rahvusraamatukogu konverentsisaalis, kus loeb katkendeid romaanist «Hingamise kiige». Vestlusringis osalevad kirjanik Viivi Luik ja ajaloolane Toomas Hiio. Üritusel on sünkroontõlge eesti keelde ja sissepääs prii.

Tagasi üles