Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rein Lang: eesti kultuur vajab mänedžere

Rein Lang FOTO: Toomas Huik

Vastne kultuuriminister Rein Lang peab kultuuri olukorda Eestis heaks, kuigi temagi leiab, et raha võiks rohkem olla. «Areneb majandus, tuleb ka raha,» lubab minister. Langi arvates on kultuuripoliitikana liiga palju käsitletud taristuid ja ehitiste renoveerimist. Miks Eestis pole kultuuripoliitikat ja milliseid eesmärke Rein Lang kultuuriministrina seab, uuris Heili Sibrits.

Olete tänaseks kultuuriministrina ametis olnud juba nädal ja üks päev, alustaks spordikommentaatori küsimusega: mis tunne on?

Kui küsite, et mis tunne on spordi eest vastutava inimesena, siis see tunne saab olla ainult halb. Ma isegi ei taha seda tunnet kirjeldada.

Kuidas kultuuritegelased teisse suhtuvad?

Oleneb sellest, keda pidada kultuuri­inimeseks. Mul on seal vanadest aegadest juba tohutu hulk sõpru.

Samas olete saanud kultuuripiduri auhinna, mille võtsite vastu televisioonis Vene kodusõja aegse punakaartlase mundris, ja olete lubanud kultuuriministeeriumisse granaadi heita.

Need on väga erinevad asjad. Ma ei tähtsustaks üle kahe Tartu noormehe klounaadi, mida nad enesele tähelepanu saamiseks üritasid teha.

Teine asi on aastatetagune hinnang toonasele kultuuriministeeriumi administreerimisvõimekusele. See on nüüdseks paranenud, nagu ka Eesti riik on paika loksumas. Kultuuriministeerium on väga tubli, siin on väga asjalik kantsler ja väga tore kollektiiv. Siin võib edasi minna küll.

Kas ministeeriumi isikkoosseisus on oodata ümberkorraldusi?

Ei, kindlasti mitte. Väiksemad struktuurimuutused on küll plaanis, aga see pole tingitud minust, vaid meie vajadusest ennast Euroopa õigusega kohandada.

Palun avaldage saladus: kas teie tegite peaministrile ettepaneku, et teist võiks saada uus kultuuriminister?

Ei, ettepaneku tegi mulle peaminister.

Kas te polnud sellest ametist kordagi varem mõelnud?

Mõelnud on inimene paljudest asjadest, kaasa arvatud reisist ümber maakera ja võimalusest lennata Marsile.

Tõsi, aga vähesed mõtlevad, et neist võiks saada kultuuriminister.

Ma olen oma erakonna professionaalne poliitik ja pean arvestama kõikide võimalustega. Olen osalenud kultuuriprogrammi koostamisel, ja need, kes osalevad mingi programmi tegemisel, võivad arvestada, et ühel hetkel öeldakse erakonnas, et sa pead nüüd hakkama seda ellu viima.

Kui pikalt te peaministri ettepanekut kaalusite?

Meil polnud kellelgi aega mõelda üle 20 minuti. Valitsuse kokkupanek käis seekord tundidega.

On kultuuriministri amet kompliment teie senisele tööle või…?

Seda tuleb küsida peaministrilt. Aga ma olen oma erakonna kultuuri teema sõnastamise juures juba aastaid ja mingi loogika selles ametikoha muutuses ka on.

Mille poolest erineb teie ja Laine Jänese kultuuripoliitika, olete ju mõlemad Reformierakonna ministrid?

Väga palju ei erinegi, maailmapildist tulenev lähenemine on üks ja sama.

Millised on teie kui kultuuriministri peamised eesmärgid?

Tuleb lugeda Reformierakonna programmi, mis on kodulehel üleval. Siis tuleb lugeda ka koalitsioonikokkulepet ja siis veel kindlasti paberit, mille nimi on «Kultuuriministeeriumi arengukava». Valitsusprogramm on alles koostamisel.

Ärge öelge, et lugege sealt ja sealt. Palun rääkige oma sõnadega, mida te soovite teha.

Te küsisite ja ma vastasin. Aga mida ma soovin teha? Mingid mõtted on mul muidugi olemas. Keskenduksin ikkagi rohkem sellele, et Eestis oleks võimalikult rohkem loovust, et kultuuriministeerium keskenduks loovusele, mitte ehitamisele.

Kuidas seda saavutada?

Siin on riigil omad võimalused. Üks võimalus on kõikvõimalike läbipaistvate ja mõtestatud toetuste süsteem. Ma arvan, meil on üsna hästi toimiv kultuurkapitali süsteem.

Teine asi on ühiskondlike hoiakute muutmine. Mul on väga raske lugeda ja mõista arusaama, et Eesti riik peab olema hoolitsev pereema, kes peab inimese eest kõik ära tegema – teda potitama, toitma, välja viima ja katma. See mõtteviis ei vii mitte kuskile. Tähtis on loovusele ehitada juurde majanduslik toimimismehhanism.

Seega räägime loomemajanduse innustamisest.

Ei ole võimalik eksisteerida teatril ja kunstil ja filmil, ühesõnaga, ükskõik millisel kultuurivaldkonnal, ilma et seda majandataks. Ja need majandajad ei pea olema ilmtingimata kunstiinimesed ise.

Selleks on igal arenenud ja turureeglite järgi toimival ühiskonnal teised inimesed. Ja meil on kultuurimänedžeridest karjuv puudus. Ka agentidest, kõikvõimalike autoriõigustega sehkendajatest. See osa, mis puutub kunstnike loomingu õigustesse, on teiste riikide agentuuride ja mänedžmentide käes. See on raha, mille eest oleks mõtet võidelda.

Millises seisus on meil Eestis kultuur?

Väga heas. Aga tuleb mõelda, mida tahetakse saada – kas kohta globaalses külas või olukorda meie enda ühiskonna sees, täpsemini eestikeelse ühiskonna sees.

Kui võrdleme rahvaarvu ja meie kunstiinimeste edu välismaal, on see tegelikult kolossaalne. Aga ega ülearu paljude najal ei seisa, ainult käputäiel tegijatel. Aga mis puudutab kultuuri kohta Eesti ühiskonnas, siis arvan, et kultuuril on väga tugev koht. Eestlased on kultuuritarbijana maailmas esirinnas.

Kultuuritarbimine ju aina väheneb.

Kuidas see siis väheneb? Oleneb, mida te kultuuriks loete.

Teatris ja kontsertidel on publiku hulk vähenenud. Raamatuid ostetakse ja loetakse vähem.

Kuivade arvude analüüs ütleb ka vastupidist. Teatrite külastatavuse langus, kui vaatame üldist statistikat, võib väga kergesti olla põhjendatav sellega, et pole olnud suuri suveprojekte, mis tooks kokku tuhandeid inimesi.

Kõikvõimalikke väiksemaid asju on seda rohkem. Ja see on väga hea, sest nii nagu segmenteerub ühiskond, teeb seda ka kultuuri ja kunsti auditoorium. Et suuri lauluväljaku-üritusi saab tulevikus olema kindlasti vähem, see on üsna paratamatu protsess.

Mida te ise kultuuriks peate?

See on vaidlus Tiit Ojasooga, kes ütles, et majanduse aluseks on kultuur. Ja see on jumala õige, eriti kui loeme kultuuriks keelt, arusaamisi, väärtushinnanguid, religiooni, söögikombeid – see kõik on ju kultuur. Professionaalsest kunstist kui niisugusest rääkimine ahendab seda pilti oluliselt.
Mina loen kultuuriks kõike, kaasa arvatud seda, kuidas inimesed tänaval käituvad.

Mis on meil, lisaks sellele, et meil pole kultuurimänedžere, kultuuris suurimaks nõrkuseks?

See on trikiga küsimus. Igast vastusest võib üles korjata, et Lang ütleb, et see või teine asi on nõrk. Ma ei hakka  ütlema mingeid nõrku kohti, välja arvatud see loomemajanduse pool.

Üsna nõrguke on arusaam, et kultuur on samamoodi osa suurest majandusest. Ma loen kummastavaid lugusid, et kuna ma olen kunstnik, siis peab riik mulle palka maksma. Ei pea.

Aga kas mõnele võiks?

Kindlasti saab ja tuleb loomestipendiume maksta. Aga et lihtsalt see, et ma kuulun mingisse rühmitusse, mis on loomeliit, annab mulle õiguse pidevale sissetulekule ilma mingite kohustusteta, pole õige. See on kangesti roheliste kodanikupalga idee moodi. Isegi kui Eestil oleks naftavarud, ikkagi ma ei toetaks kodanikupalga ideed.

Möödunud laupäeval ilmus AKs intervjuu Peeter Raudsepaga ja tema käis välja idee kehtestada kolmeaastane grandisüsteem. Kulka jagab toetusi kvartalite kaupa, aga kui mõni loome­isik või kollektiiv on end tõestanud, siis võiksid nad riigilt saada pikemaajalist stabiilset rahalist tuge, et neil oleks võimalus tegeleda loominguga.

See pole niivõrd kulka probleem, vaid riigieelarve koostamise probleem ja seaduse problemaatika. Jah, sellest on olnud juttu. See on üks teema, mida tahaksin edasi ajada. Võtame näiteks kanda kinnitanud festivalid, nagu Jazzkaar või PÖFF – iga-aastase toetuse väljaajamine on neile üsna tüütu. Võiks olla pikemaajalisi toetusi, olen nõus.

Kui ütleme, et võime Eestis ehitada mingeid maju, mida ei tehta ühe aastaga valmis, siis on valitsusasutustel õigus võtta tulevaste perioodide arvelt teatavaid kohustusi. Samamoodi võiks olla teatud asjade toetamisega, aga see on rohkem õiguslik küsimus. Põhimõtteliselt ei ole selles mingit poliitilist eriarvamust, selline toetus tuleb ühel või teisel moel kindlasti.

Teine asi, mis ühel või teisel moel tuleb, on sotsiaalsete garantiide teema. See puudutab eelkõige ravikindlustust vabakutselistele. Aga see ei tähenda, et inimesed võiksid ilma sentigi maksudesse panustamata saada mingeid ühiskonna pakutavaid hüvesid.

Esmaspäevases «Jüri Üdi klubis» ütles Üllar Saaremäe, et Eestis puudub kultuuripoliitika. Sellise arvamusega on esinenud teisedki kultuuriinimesed. Kuidas kommenteerite?

Jällegi on küsimus, mida mõeldakse sõna «poliitika» all. Kui poliitika all mõistetakse, et kultuuri toetatakse riigi poolt kokku korjatud maksudest, siis seda tehakse.

Aga kas kultuuripoliitika peaks seadma prioriteete, et kedagi toetame või kedagi ei toeta… See on trikiga küsimus. Võin ühineda nende kriitikutega, kes ütlevad, et kultuuripoliitikat sellisel kujul pole.

Seni pole olnud sellist otsustust, et riik seab endale eesmärgiks mingi aja jooksul saavutada mingisuguse kultuuri vallas niisuguseid tulemusi. Kas see peab üldse olema, on vaidlemise koht.

Mida teie arvate?

Ma olen lubanud, et võtame uuesti lauasahtlist välja kultuuripoliitika põhialused, mille riigikogu 1998. aastal Jaak Alliku eestvedamisel vastu võttis. Arvan, et selline dokument võiks Eestis olla küll.

Kes koostaks ja sõnastaks kultuuripoliitika põhialused?

See on nüüd kaasamise koht. Meie võtame selle sahtlist välja ja mõtleme lähinädalatel välja selle kaasamismehhanismi. Tahame saavutada, et kõigil, kel on vähegi huvi, on võimalik sõna sekka öelda. Kõiki arvamusi pole võimalik arvestada, aga neid on vähemalt võimalik esitada.

Siis paneb kultuuriministeerium teksti kokku, esitab parlamendile ning siis oleks väga tore, kui parlament selle vastu võtaks. Ma väga loodan, et selles dokumendis oleks ka teatavat konkreetsust. Kui seal on kirjas üldsõnaliselt, et toetame kultuuri, siis sellel poleks mõtet. Kuid on oht, et ei jõutagi milleski kokkuleppele.

Olete öelnud, et teie ametiajal tõmmatakse kultuurivallas ehitustegevuse hoog maha.

On otsustatud, et ehitatakse Eesti Rahva Muuseum, ja see on kohustus. ERM ehitatakse nii, nagu arhitektuurikonkursi tulemuse arendamise projekt ette näeb, ning ERM tuleb Raadile. Paneme nüüd sellele teemale punkti.

Aga muid maju?

Elame, näeme. Rahvusringhäälingu teema jätke minu agendast välja. Nad on ise ütelnud, et ERR on vaba ja sõltumatu institutsioon, kes täitevvõimust ei sõltu. Järelikult saab tema omi asju ajada parlamendi ja rahandusministeeriumi kaudu. Mina ei hakka siin selleks telefonipostiks.

Kultuurisektori kärped algasid juba 2008. aastal. Kui 2007. aastal kulus kultuurile riigieelarvest 3,2 protsenti, siis 2008. aasta riigieelarves kinnitati kultuuri tarbeks 2,9 protsenti, samal aastal vähenes see jooksvate eelarvekärbete tõttu 2,6-le. 2009. aastal ja 2010 jõuti välja 2,5-le. Tänavu on olukord parem, reale «vaba aeg, kultuur ja religioon» kulub 3,6 protsenti eelarvest.

Eesti riik tegi kärpeid läbivalt kõigis oma tegevustes, mõnes natuke vähem, mõnes rohkem.

Kultuuris olid kärped suured.

Nagu ka justiitsvallas.

Kas nüüd on kärped kultuuris möödanik?

Loodame, et igasugused kärped on möödanik. Kas see õnnestub või mitte, sõltub sellest, kuidas meie majandusel tervikuna läheb. Praegu on pilt üsna helge.

Kui suur protsent riigieelarvest eraldatakse tulevastel aastatel kultuurile?

Kuidas oskan mina seda täna öelda? Ma ei usu, et toimuksid mingid muutused, et sellest üldisest koogitükist lõigatakse nüüd kultuurile oluliselt suurem viilakas. Seda ei saa juba seepärast juhtuda, et valimised näitasid: ühiskond tähtsustab märksa rohkem haridust ja sotsiaalteemasid või emapensioni.

Aga kindlasti ei kavatse me jätta kultuurivaldkonna huvide eest seismata.

Väga õige, et riigieelarvelised asutused peavad toime tulema oma eelarvega, te ei poolda, et kulka võiks või peaks neid toetama. Aga samas ei suuda mitmed riigieelarvelised asutused end majandada ja riik annab neile lisatoetust.

Näiteks mullu eraldas riigikogu kultuuriasutustele tegevuskulude puudujäägi katteks 17 miljonit krooni, sellest rahvusooperile Estonia seitse miljonit krooni, ERSO-le ja Vanemuisele kummalegi viis miljonit krooni. Mõni asutus pingutab, et eelarves püsida, teine ületab ja saab abi riigilt. Kuidas seda ebavõrdsust muuta?


Oma eelarve piires peab püsima iga riigiasutus, eranditult iga asutus. Me nägime, mis juhtus, kui võeti tarvitusele abinõud ERSO direktori osas, kes lasi oma eelarve kosmosesse. Siis asuti selliste juhtide kaitsele.

Ja kui need juhid suudavad veel piisavalt demagoogitseda, et nemad pole süüdi, et hoopis keegi kolmas on süüdi, olgu selleks rahvusvaheline imperialism või neli aastaaega, siis mõjub nende jutt ajakirjandusele väga usutavalt, aga kultuuriministeeriumi ametniku seletus selle kohta, et tegemist on lihtlabase finantsdistsipliini rikkumisega, saab negatiivse varjundi.

See on ühiskondlike hoiakute küsimus.

On ju teisigi peale ERSO, kes pole suutnud eelarves püsida.

Tuleb hakata püsima. Rikkumise korral võib võtta erinevaid meetmeid, ei maksa alahinnata Eesti seaduste toimimise võimalikkust. Finantsdistsipliinist tuleb kinni pidada, ükskõik kui raske see ei ole. Kui juht ei saa sellega hakkama, tuleb leida teine töö.

Mis saab plaanist ühendada ERSO, Filharmoonia Kammerkoor ja Eesti Kontsert?

Midagi ei saa, see kukkus läbi.

Kas on lootust, et Neeme Järvist võib saada ERSO peadirigent?

See pole minu teema, ma ei võtaks endale kohustusi palgata peanäitejuhte ja dirigente. ERSO-l on direktor, kes teeb selliseid otsuseid.

Direktor on öelnud, et tal on plaanis Järvi tagasi tuua.

Suurepärane. See on tema valik ja selleks on olemas raha, mida Eesti riik on pidanud võimalikuks eraldada ja selle piires saab toimetada. Ja ega see raha väga väike ka pole.

Teie parteikaaslane Tiina Lokk osutas mullu siinsamas Postimehes, et eesti film ei ole arengusuutlik, nimetades 54 miljonit krooni, millega riik oma eelarvest seda valdkonda toetab, kurioosumiks. Mida teha, et eesti film välja ei sureks?

Ei sure ta ju kuskile, tehakse järjest rohkem filme. Pealegi on meil siin lausa filmikool.

Kas olete Lokiga nõus, et see summa on kurioosum?

Ei ole väga kaua aega tagasi, kui see summa oli kuus miljonit krooni. Seega, summa on kümnekordistunud. Kui see summa oleks veel kümnekordistunud, siis kindlasti oleksid filmitegijad märksa rõõmsamad.

Aga kõik peab käima vastavalt ühiskonna võimalustele, praegu on need võimalused sellised. Ei ole olemas kedagi kurja, ei kultuuriministeeriumi ega rahandusministeeriumi ametnike seas, kes meelega kultuurile või filmile raha ei anna. Kui oleks raha, siis annaks.

Võtmekoht on see, kuidas need kuus filmi Eestis produtseeritakse ja kuidas neid tehakse. Ega rahastamine ei pea üksnes käima vaid Eesti eelarve kaudu, on olemas rahvusvahelisi fonde, koostööprojekte. Kas film on jätkusuutlik või mitte, ei sõltu maksumaksjatest, vaid ikka tegijatest.

Millist eesti filmi viimati ise vaatasite?

Vaatasin Kukumäest tehtud dokumentaali.

Milline oli mulje?

See oli hea film.

Raamatukogudel napib raamatute ostmiseks raha, uudisteoste järjekorrad on pikad. Kõiki raamatuid osta ei jõua, võib-olla ei peagi, aga mida teha olukorra parandamiseks?

Raamatukogude tõsine probleem on see, et tõesti pole teavikute ostmiseks raha, nad ei suuda oma kogusid uuendada. Areneb majandus ja tuleb ka raha. See on ainus võimalus.

Muidugi on ka teine aspekt – kas tõepoolest siis, kui raamat Eestis ilmub, peab see olema kõigile potentsiaalsetele lugejatele raamatukogust kättesaadav? Aga millest siis kirjastajad ja autorid elavad? Tundub, et see tasakaalupunkt pole praegu õiges kohas.

Kus see punkt peaks olema?

Autoritel peab tekkima võimalus oma loomingust ära elada, sealhulgas ka laenutustasude pealt, siin tuleb asju kohendada. Autoritasusid makstakse ka praegu, ka laenutuse pealt, aga need summad on täitsa naeruväärsed.

Aga kui asjaolud muutuvad, siis võib-olla tähendab see, et me kõiki raamatuid ei suudagi kohe raamatukogudes saadavaks teha. Võib-olla peaks seal olema ajaline nihe. Sest raamatukauplused on raamatutest tulvil. Äkki võiks raamatuid osta?

Kas raamatud võiksid olla soodsamad? Kas võiks neid enam doteerida?

Aga neid ju doteeritakse. Kõik raamatud ja väljaanded, mis trükist ilmuvad, on käibemaksu seisukohast doteeritud, kaasa arvatud kokaraamatud ja erootikaajakirjad.

Samas on väärtraamatute tiraažid 500 eksemplari.

Mis teha, meid on üks miljon!

Kui lugeda kokku nimetuste hulk ja ainuüksi kirjastuste hulk Eestis, on see arv üsna kosmiline. Ilmub ikka väga palju, iseasi, mis ilmub. Aga seda ei saa kultuuriministeerium määrata.

Mida õppisite eelmise kultuuriministri vigadest?

Kindlaim lause, mis poliitikul öelda, on: ükski heategu ei jää karistamata.

Eelmist kultuuriministrit süüdistati, et ta kõrvaldas probleemi kõrvaldamiseks ebameeldiva inimese. Teid iseloomustatakse ka kui üsna äkilise loomuga inimest. Kas on võimalik töötada koos ebasümpaatse inimesega?

Ma arvan, et Laine suhtes oldi väga paljus ebaõiglased. Sest keegi ei taha leida end kultuuriministrina olukorrast, kus sa pead tegema eelarvekärpeid. Sinna oli juba sisse kodeeritud inimeste viha sinu vastu.

Kärped peaksid olema tehtud selliselt, et inimesed saaksid aru, et need on möödapääsmatud. Paraku lähevad Eesti poliitilises kultuuris asjad nii, et kasutatakse ära iga võimalus oma poliitilise oponendi mustamiseks.

Kuidas teha koostööd inimesega, kellega on tekkinud konflikt?

Juba see hinnang, et eelmine kultuuriminister vallandas inimesi, kellega ei klappinud koostöö... ERSO direktor ei lahkunud sellepärast, et ta ei saanud läbi ministriga, vaid et ta ei saanud hakkama riigiasutuse juhtimisega.

Aga ikkagi, kuidas teiega lood on?

Minul ei ole ebasümpaatseid inimesi. On inimesed, kes teevad oma tööd vastutustundlikult ja korralikult. Ja need, kes korralikult ei tee. Meil ei ole siin mingisugust sümpaatia või ebasümpaatia kohta, me oleme riigistruktuur, riigi ministeerium. Me peame suutma kõikide inimestega koostööd teha.

Olete öelnud, et oluliseks tõuseb kultuuri eksport. Keda või mida võiksime reklaamida väljaspool Eestit?

Kultuuri ekspordis on kolm dimensiooni. Esimene on riigi poliitiline kuvand maailmas. Siin on märksa olulisem majandustasand. Kui käisin esimest korda Singapuris, oli aasta 1996, jäin ühes elektroonikapoes midagi silmitsema ja siis küsiti, kust ma pärit olen. Ütlesin, et Eestist. «Aa, seal tehakse Ericsson 626 mobiiltelefone.»

Riigi teadmine on osa riigi poliitilisest kuvandist. Kultuuriga saaks seda kuvandit oluliselt parandada. Arvo Pärdi uue plaadi ilmumine San Franciscos on kultuurisündmus üle maailma, järelikult on selle kaudu mõistlik ja otstarbekas Eesti kuvandit luua. Positiivne kuvand toetab ka julgeolekut. Keegi ei tule kriisisituatsioonides appi ühiskondadele, kellest keegi midagi ei tea.

Teine on majanduslik dimensioon. Kultuuri kaudu lüüakse uksed lahti ka majanduses. Arvan, et Arvo Pärt ja Erkki-Sven Tüür on teinud Eesti majandusele oluliselt rohkem kui väga paljud teised. Kas või sellega, et nende muusikat kuulevad väga paljud otsustajad firmade nõukogudes üle terve maailma.

Kolmas on see, et oma loomingu realiseerimine väljaspool Eestit toob autorile sissetuleku. Ta ei sõltu ainult kodumaistest toetustest. Sama on ka loomeinimeste ümber tiirlevate mänedžeride võrguga, siin võiks olla rohkem eestlasi. Miks peame need teenused ostma soomlastelt, rootslastelt?

Kellel oleks väljaspool Eestit võimalik läbi lüüa?  

Neid on sadu, isegi tuhandeid.

Nimed?

Ei, nimesid ei hakka ma kohe kindlasti nimetama, sest siis keegi tunneb end puudutatuna. Neid on igas valdkonnas palju. Aga läbi löövad üksikud.

Ma sooviks teilt ikka mõnd nime.

Ma peaksin olema püstihull, kui hakkan nimesid välja ütlema.

Aga te võtsite ju ministriameti vastu, te oletegi püstihull.

(Naerab.)

Te võtsite vastu ministeeriumi, mille maine on kõigi aegade halvim. Kogu kultuurivaldkond on madalseisus.

Ei, miks niimoodi? See on haibitud arusaam, et kultuurikärped on täiesti lubamatud, neid ei tohi teha ka siis, kui kogu ühiskonnal on püstol meelekohas. Kui masu on mööda läinud – tänaseks ta on mööda läinud –, siis on eriti jõhker öelda, et kõik tehti valesti, et kultuurist ei tohtinud kärpida.

Aga otsuste tegemine olukorras, kus sul on kaalul terve rahva edasikestmise võimalus iseseisva riigina, on hoopis teistsugune situatsioon ja kõik peavad mingil moel panustama. Ja eesti kultuurirahvas on sellesse panustanud. Ütlen neile selle eest väga suure aitäh.

Eestis on vist emapiimaga antud teadmine, et ükskõik mis juhtub, süüdi on valitsus. Omakeskis naljatleme, et kevad on hiljaks jäänud, keskkonnaminister võiks tagasi astuda.

Millise eesti kirjaniku raamat pakkus teile viimati lugemiselamuse?

Ma pean häbiks ütlema, et eesti ilukirjandust loen viimasel ajal vähe. Aga Luige… mis selle pealkiri oli, see oli roheline raamat… «Varjuteater». Muidugi lugesin seda diagonaalis.

Teater?

Neid on nii palju. Väga huvitav oli Vanemuise «Casanova», see on musternäidis, et tegelikult on ka väikeses linnas võimalik pidada sellist professionaalset balletitruppi. Selle üle võiks uhkust tunda.

Aga selles balletitrupis on enamik välismaalased?!

Väga tore ju! Järelikult mängime samas kategoorias nagu London, Brüssel, Pariis jne. Selle üle võiks olla piiritult uhke, et võime samasuguseid asju teha, ja samasuguste mängureeglitega ja tasemel, et lausa lust vaadata.

Kas teist saab teatriminister?

Ma loodan, et ei saa.

Elamus muusikas?

Jään vastuse võlgu. Olen küll käinud kontsertidel, aga ma ei oska öelda midagi või kedagi, mis vääriks esiletõstmist.

Kujutava kunsti vallas?

Seal ma jään hoopis vastuse võlgu. Ma pole tükk aega midagi hirmus põnevat näinud, mis jääks kohe meelde.

Rein Langi kolm lubadust

•    Kultuurkapitali esialgne eesmärk, mille jaoks ta loodi, tuleb taastada. See pole ühe või kahe aasta asi, sest kulka on võtnud endale kohustusi. Praegu on kulka rahastamisega kõikvõimalikku betooni kinni makstud, aga see pole õige, see on põhimõtteliselt väga vale lähenemine. Pole õige, et suure nõukogu esimees on kultuuriminister, sinna on sisse kodeeritud teatav huvide konflikt.

Nii ongi läinud. Kuna ükski kultuuriminister, mina ka pole see esimene, pole suutnud kultuuri vähese rahastamise probleemi lahendada. Raha on alati vähe, isegi kui minister oleks issand jumal. Ja siis üritataksegi neid vajadusi lappida läbi kulka, aga seda pean ma väga valeks. Selle tahaks korda saada.

•    Kui aeg, mida võiksime kulutada loovuse motiveerimiseks ja stimuleerimiseks, kulub torudele ja ventiilidele, siis on see jama. Justiitsministrina olin täpselt samas olukorras, astusin ametisse aastal 2005 ja 2005/2006 oli põhiteema torud, katused jne. Meil õnnestus see ära lahendada. Kinnisvaraga peavad tegelema professionaalid, ja selleks on meil Riigi Kinnisvara Aktsiaselts.

•    Kultuurimänedžerideta pole võimalik tänapäeva ühiskonnas midagi saavutada.

Tagasi üles
Back