Ooperivormis loeng

Nauditav duett Helen Lokuta ja René Soomi esituses. Foto: Harri Rospu

Möödunud reede läks eesti muusikateatri ajalukku. Pärast möödunud kümnendil valitsenud vaikust on rahvusooper meie rahvusliku ooperi arendamise viimaks tõsiselt käsile võtnud – tegu on neljanda täispika algupärase eesti nüüdisooperiga viimase kolme ja poole aasta jooksul.

Juba pikemat aega Saksamaal elav Mari Vihmand (snd 1967) on Eino Tambergi ja Lepo Sumera õpilane. Tema esikooper «Armastuse valem» kuulub helikeelelt 20. sajandisse; see on küps ja mõõdukalt originaalne teos, mis mõjub meie Verdist ja verismist valitsetud ooperipildis äärmiselt värske ning vajalikuna.

«Armastuse valemi» kuulajasõbralikult meloodilise, pehmekõlalise ja kergelt efektitseva üldfooni taga peitub raske (ent enamjaolt õnnestunud) katse kirjandusliku algmaterjali dramaturgilist intriigi ning intellektuaalseid probleemipüstitusi nootides reljeefselt välja joonistada.

Maimu Bergi ja Mari Vihmandi kirjutatud libreto tugineb kohati sõna-sõnalt saksa päritolu argentiina kirjaniku Esther Vilari 1985. aastal ilmunud jutustusele «Nina Glucksteini matemaatika» (e.k «Armastuse valem», Varrak 2008), kus autor püüab anda näitlikku õppetundi ühe suurima inimliku utoopia täitumisest, milleks on kahepoolse, kestva ning sümmeetrilise romantilise armastuse praktiline võimalikkus.
Kirjanduslikust aspektist on «Armastuse valem» veetlev, aga pisut triviaalne.

Dramaturgilise originaalmaterjali vastupanu on viinud selleni, et karakterid jäävad nii sõnas kui muusikas pisut visandlikeks (eriti Chucho); situatsioonide poeetika on enamasti allutatud didaktilisi sõnumeid näitlikustavale narratiivile.

See nais(t)e kirjutatud, komponeeritud ning lavastatud ooper eksib tahtlikult peaaegu igas stseenis aja- ja ruumiühtsuse printsiibi vastu. Retrospektiivsest vaatepunktist esitatud lugu kasutab nii muusikas kui režiis erinevaid plaane ja tehnikaid, mille segamine hägustab omakorda autoripositsiooni ning dramaturgilist terviklikkust.

Raamatus on tangotantsu poeetikat vastandatud matemaatikale; ettearvamatusele on vastu seatud ettemääratus. Ooperis kandis seda huvitavat antagonismi justkui orkestri (dirigent Arvo Volmer) ja akordioni (Jaak Lutsoja) duett.

Peategelaste armastuseotsingutele pakkus nii muusikas kui lavastuses fooni ja kontrasti lüürikavabade partiide ning marionetliku koreograafiaga koor, mis täitis samu funktsioone kui antiiktragöödias: kehastas ühiskondlikku arvamust, vastandus kangelas-(t)e­le ja andis kommentaare.

Lavastuse rütm ja poeetika oli usaldatud peaaegu täielikult fantaasiaküllase valguse (Airi Eras), kujundijulge pildiprojektsiooni (Ann Lumiste) ning eelkõige just moodsa ja maitseka koreograafia (Ana Mondini Brasiiliast) kätte. Liikuma olid pandud nii solistid kui koor; armastajate ühepoolselt kultiveeritud distantsi (mis ongi «armastuse valemiks») psühholoogiat ja erootikat tõlkis dubleerivalt kehalise plastika keelde tantsuduo (Oksana Titova ja Daniel Kirspuu).

Berliinis ooperirežiid õppinud Liis Kolle on end varem tõestanud kui hea koomikataju, tugeva närvi ning kõrge fantaasialennuga lavastaja. «Armastuse valem» oli Kolle senine suurim, tähtsaim ning ehk ka parim töö, mille eri kihid moodustasid mõjusalt toimiva, ent samas otsi kõikelubavalt lahti jätva terviku.

Helen Lokuta ning René Soom pakkusid taas kord nauditava esituse, mille nüansid muutusid küllap eriti selgeks neile, kes näinud nende duette armastajatena ka ooperi-(lavastuse)s («Patseba Saaremaal» ja «Luigelend»).

Helen Lokuta lõhestatud naise rollis kandis meisterlikult suuremat osa teose psühholoogilisest pingest; René Soom tõestas ühe romansiga («Astronaut ja Kuu») – lisaks sellele, mida ta juba varem on tõestanud – oma veel kasutamata potentsiaali teha Georg Otsa, Voldemar Kuslapi jt jälgedes ooperilavalt edukaid põikeid kontserdisaali ning estraadile.

Jutustaja roll on siinkirjutajale alati ooperis kuidagi kohatu tundunud. Riina Airenne sai sellega aga suurepäraselt hakkama. Just tema tundlikult täpne esitus pani paika teose intellektuaalselt huvipakkuvate aspektide ja aktsentide asukohad ning omavahelised ristumispunktid.

«Armastuse valem» tõuseb meie rahvusliku ooperi uudisloomingu foonil esile eelkõige sellega, et ei tunne võõristust ega distantsi seal tegutsevate karakterite suhtes. Vahetu ning seetõttu kohati ka valus lugu.

UUS OOPER
Mari Vihmand «Armastuse valem»
Libreto: Maimu Berg
Muusikaline juht: Arvo Volmer
Dirigendid: Arvo Volmer, Mihhail Gerts
Esiettekanne Rahvusooperis
Estonia 17. oktoobril 2008