Nobelist Herta Müller: laim teeb jõuetuks

Laupäeval kohtus Herta Müller Tallinnas rahvusraamatukogus Eesti lugejatega.

FOTO: Peeter Langovits

Rumeenias kogetud jälitamist ja ängi käsitlev nobelist Herta Müller ei pea kirjutamist mingiks teraapiaks: «Olgu peas või paberil, see jääb inimesse igal juhul alles,» ütles nädalalõpu Tallinnas veetnud kirjanik.



Totalitaarse ühiskonna õudused, jõustruktuuride repressioonid ja üksikisiku kannatused, mida Herta Müller oma romaanides kirjeldab, pole Eesti lugejale võõrad.

Kohtumisel Eesti ajakirjanikega nõustus Müller, et Ida-Euroopa, seal hulgas Ida-Saksamaa kogemustes on palju sarnasust, kuid igal riigil on oma probleemid. Nõukogude Liidu minevik ei kummita Rumeeniat nagu Balti riike, sest Rumeenia ei olnud okupeeritud. Samas mängisid salateenistus, repressiooniaparaadid ja politsei igas diktatuuris üsna ühesugust rolli.

Ülimas vaesuses

Herta Mülleri hinnangul kuulub Rumeenia nende Ida-Euroo­pa riikide hulka, mida totalitarism räsis erilise metsikusega, sest lisaks äärmuslikule Ceau­şescu-režiimile valitses võrreldes teiste idabloki maadega Rumeenias ka ülim vaesus.

Kuidas diktatuuri all kannatanud rahvad oma minevikuga hakkama saavad, sõltub Mülleri arvates sellest, kui tugev oli diktatuur ja kui palju ta suutis lõhkuda nii ühiskonda kui ka üksikisikut.

«On ju mõistetav, et tagajärjed on sellevõrra raskemad, kui rasked on olnud põhjused,» rääkis Müller. «Ma näiteks arvan, et korruptsioon ei ole Eestis nii suur probleem kui Rumeenias.»

Toimetulek oma minevikuga läheb ühiskondadel aeglaselt. «Mõnikord tundub mulle, et tammutakse paigal ja Rumeenia puhul lausa, et astutakse samm tagasi,» ütles kirjanik.

Herta Mülleri raamatud põhinevad tema enda ja ta sõprade üleelamistel Ceauşescu-aegses Rumeenias. Kui sellise kogemusega ühiskondadel läheb minevikuga leppimine aeglaselt, siis isiklikul tasandil ei olegi Mülleri hinnangul võimalik nende üleelamistega toime tulla. Ta kinnitab, et vähemalt tema ei ole seda suutnud: «Kui inimesed arvavad, et sa oled agent ning sa ei saa tõestada, et sa seda ei ole, siis seda kogemust ei ole võimalik kuidagi «läbi põdeda» või sellega leppida.»

Müller kirjeldab seda aega kui kõige hullemat oma elus. Laimu, et tegemist on Rumeenia salateenistuse agendiga, levitati nii Rumeenias kui ka Saksamaal. Kirjanik kinnitab, et ta kohkub ikka veel, kui oma toimikut loeb, sest tegemist oli lausa laimukampaaniaga, mille toimumisest tal toona aimugi polnud: «See teeb jõuetuks. Rünnaku vastu on võimalik enda kaitsta, laimu vastu mitte. Kuulsus jääb külge ja vastupidist tõestada pole võimalik.»

Põhjalik ülekuulamine

Mülleril lubati Rumeenias elades reisida kahel korral, mõlemal puhul kirjandusauhinna vastuvõtmiseks. Needki load teenisid laimukampaania eesmärke – see, kes sai reisida, lihtsalt pidi olema agent, kirjeldas Müller. «Nad alati arvasid, et ma ei tule tagasi, aga ma tulin, sest ma ei tahtnud niimoodi minna.»

Rumeenia salateenistuse kampaania kirjaniku vastu oli nii tõhus, et Saksamaa julgeolekuteenistus kuulas Müllerit pärast ümberasumist kolm päeva järjest üle: «See tundus mulle täiesti väljakannatamatu. Ma olin ümberasumist teistmoodi ette kujutanud ega mõistnud, kuhu ma nüüd sattusin.»

«Aga nüüd käin ma diplomaatidega lõunatamas,» lisas kirjanik teema lõpetuseks muiates. Läbielatust kirjutamist ei pea Müller aga mingiks vabanemiseks. «See ei ole aknapesu, et nüüd on see tehtud. Kuigi kirja pandud, on see kõik mälus endiselt olemas. Sellest ei lähe kergemaks ega hullemaks.» Sündmuste toimumise hetkel ei ole toimuvat enamasti võimalik analüüsida, inimene tegutseb lihtsalt parimal võimalikul moel. «Alles hiljem, tagantjärele rekonstrueerides olen ma näiteks tundud hirmu mõne olukorra ees,» rääkis kirjanik.

Oma raamatuis püüab ta hoiduda nii ohvrite õilistamisest kui ka režiimi süüdistamisest: «Ma püüan juhtunut kirjeldada, süüdistamine peab jääma lugejale. Õilistamine seevastu tooks kaasa pateetilisuse ning ma püüan hoiduda nii enesehaletsusest kui ka paatosest.»

Nii nagu Sofi Oksaneni «Puhastus» ärgitas Eestis diskussiooni, kellel ja kuidas on õigus ühe maa ja rahva ajalugu ilukirjanduslikku vormi panna, on ka Herta Müller pidanud kuulma etteheiteid oma teemavalikute ja -käsitluste suhtes.

«Mulle heidetakse ette, et kirjutan Rumeeniast, kuigi ma läksin sealt ära. Ma läksin maailma «paremasse ossa». Öeldakse, et kuna ma ei ela enam seal, ma ei teinud kaasa revolutsiooni ja vabanemist, siis ma ei mõista enam seda riiki ega tohiks nende asjades urgitseda.»

Herta Müller
•    Sündis 1953. aastal Lääne-Rumeenias. Õppis Timişoara ülikoolis germanistikat ja rumeenia kirjandust.
•    Alustas tööd tehases tõlgina, aga vallandati 1979, kui ta keeldus salapolitseiga koostööd tegemast.
•    1985 lükati tagasi tema palve asuda elama Lääne-Saksamaale, kaks aastat hiljem ta siiski sai loa.
•    1995 valiti ta Saksa Keele ja Luule Akadeemiasse ja sellele järgnesid teised auametid.
•    2009 Nobeli kirjandusauhind.
Looming
•    «Südameloom», Eesti Raamat, 2010 (tõlkinud Vilma Jürisalu)
•    «Hingamise kiige», Koolibri, 2010 (tõlkinud Tiiu Relve)
•    «Niederungen» (1982)
•    «Drückender Tango» (1984)
•    «Der Mensch ist ein großer Fasan auf der Welt» (1986)
•    «Barfüßiger Februar» (1987)
•    «Wie Wahrnehmung sich erfindet» (1990)
•    «Hunger und Seide» (1995)
•    «In der Falle» (1996)
•    «Die blassen Herren mit den Mokkatassen» (2005)
•    «Atemschaukel» (2009)
---------------------------------------------

Valged laigud salajastes dokumentides

Toimikuid, mida salateenistus tema kohta pidas, nägi Herta Müller alles 1999. aastal. Kuigi Ceauşescu kukutati 1989. aasta lõpus, ei andnud julgeolekujõud esimesed kümme aastat vanu toimikuid üldse välja.

Müller sai taotlustele enda kohta kogutud materjale näha korduvalt eitavaid, aga alati erinevaid põhjendusi. Küll väideti, et mingit toimikut polegi, siis öeldi see kadunud olevat, siis kinnitati, et materjalid hävisid revolutsiooni käigus. Kui toimikud lõpuks Müllerini jõudsid, oli seal umbes 2000 lehekülge materjali, mis ei sisaldanud siiski kõike, mida kirjanik arvas sealt leidvat. Näiteks ei olnud seal midagi vabrikust, kus Müller tõlkijana töötas, kui salateenistus teda värvata püüdis.

Müller kirjeldab: «Mul oli üks sõber, kes leiti pooduna 1989. aasta mais. Ta maeti kiiruga, tema surma asjaolusid ei uuritud. Ma lootsin oma toimikust leida midagi, mis heidaks valgust ka tema surma asjaoludele, kuid teda isegi ei mainitud seal, isegi mitte minu korteri pealtkuulamise protokollides, ometi me suhtlesime sageli ja ta külastas mind tihti. Seepärast arvan, et midagi varjatakse ikka veel – salateenistusel oli ka kümme aastat aega neist aktidest materjale kõrvaldada.» (PM)

Tagasi üles