Olen lootusetult hilinenud, rääkimaks «Hingamise kiige» veatu rütmiga poeetilisest keelest, ajaloolisest tähendusest ja kompositsioonilisest ülesehitusest.
Herta Mülleri õõvastuse esteetika
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samuti ei kavatse ma rääkida kirjanik Herta Müllerist kui Nobeli preemia laureaadist ja raske elusaatusega, represseeritud inimesest. Sellest kõigest on juba piisavalt kirjutatud. Nõnda, teatavat riski aimates, võtan seekord lähtekoha, mille alus küll esialgu kaunikesti kõikuv näib, kuid loodetavasti lõpuks ennast siiski õigustab.
«Hingamise kiige» on raamat, mida ühtaegu kardetakse ja armastatakse. Kardetakse peaasjalikult häirivaid episoode vangilaagri elust. Armastatakse aga kaunist ja viimistletud keelt, mis kogu seda õudust kirjeldab. Niisugune, kahe vastandliku emotsiooni samaaegsus muudab selle teksti äärmiselt ligitõmbavaks.
Nõnda ei pürgi see kirjatöö isegi mitte ninakaks arvustuseks, kus arutletakse selle üle, mida autor tegi hästi või halvasti, kas ja kuidas see raamat meie kultuuriruumi sobitub ja kuhu teos žanriliselt võiks liigituda. Esiteks oleks selline lähenemine kohutavalt igav. Teiseks ei annaks see edasi minu kui kirjandussõbra vahetut lugemiselamust.
Ainsad märksõnad, mida sellest raamatust rääkides tegelikult vajan, on «ilus» ja «õudne». Ja neidki vajan ma ainult niipaljukest, et leida üles nende ühine tähendusväli, kus üks iseäralik esteetika, millest alljärgnevalt jutustada püüan, elujõuliseks saab. Nimetagem seda siinkohal tinglikult õõvastuse esteetikaks.
Õõv on seisund, mida tunneme, kui tajume anatoomilise surma lähedust. Siis, kui vaatame kiretuid fotosid sõjakolletes tapetud tsiviilisikutest. Õõva tajume ka siis, kui miski, mis on seotud füüsilise keha talitlustega ja mille varjatud tabulisusega oleme harjunud, on äkitselt kogu oma otsekohesuses presenteeritud.
Olgu selleks siis Peeter Sauteri romaanide naturalistlikud stseenid, meelevaldne netiporno või rafineeritud maitsele mõeldud skatoloogilised stseenid mõnes väärtfilmis. Oluline on, et publik sellele reageerib ja šokeeritud saab.
Kirjandusteadlane Julia Kristeva nimetab kõike seda, mida inimene endast vastikustundega eemale tõukab, näiteks laibad, perverssused ja vägivald, abjektsiooniks. Samuti seda, mis inimese kehast eritub – väljaheited, menstruaalveri, higi ja teised kehavedelikud, millest rääkides ikka ja jälle metafoorsusesse kaldume.
Nõnda on abjektsioon vaadeldav kui õõvale järgnev vastureaktsioon, mille abil inimteadvus surmakogemuse vastu võitleb ja sellest end välja lülitada püüab. Kõike, mis vastik ja hirmutav, püütakse endast eemale tõrjuda. Kuid mitte päriselt.
Inimene on kord juba kummaline loom, kellele meeldib piiridega mängida, ja sestap on kõik abjektiivne leidnud laialdast rakendust meelelahutuses. Moonutatud laipadega krimifilmid ja ülimalt žanrikirev pornotööstus ei saa nähtavasti iialgi kurtma auditooriumi vähesuse üle.
Õõvastavaid stseene ja abjekte vajab mõjuvuse loomiseks ka selline kunst, mille esmaseks eesmärgiks polegi publikut enesest midagi välja purskama panna, vaid on loodud siirast soovist, et inimesed seda kogedes hingeliselt rikastuks ja paremaks muutuks.
«Hingamise kiige» lugeja liigub autori juhendamisel läbi tingliku galerii täis õõva ja abjektsioone. Rumeeniast stalinistlikule Venemaale küüditatud vangid viibivad olukorras, kus kõike, mis eemaletõukav, pole võimalik lihtsalt eemale heita. Kõik, mis toimub, toimub liiga lähedal ja just nendega.
Nälg, haigused, keha surmaeelsed moondumised, füüsiline piinamine ja vaimne alandamine on osa laagri igapäevarutiinist. Kuid kõigest sellest rääkimiseks on kirjanikul oma, ühtaegu otsekohene, kuid siiski metafoorsusega looritatud viis. Nõnda saab näljast näljaingel, söelabidast südamelabidas ja täimunadest klaasjas roosipärg. Ja kummastaval kombel on see ilus.
Herta Müller ei kirjelda kangelaslikke inimesi, kes raskusi trotsides kõigest läbi tulevad, vaid inimesi, kes kord läbi käidud laagrit enesega kogu ülejäänud elu kaasas kannavad. Täis õõvastavat äratundmist, et vangilaager eksisteerib kõikjal ja alati. Igas esemes, kuuldud sõnas ja valgusmuutuses.
Eestis viibiv Herta Müller kohtub lugejatega täna kell 16 rahvusraamatukogu konverentsisaalis
Raamat
Herta Müller
«Hingamise kiige»
Tõlkija Tiiu Relve
Koolibri 2010
239 lk