Algselt Kultuurikatla avafestivaliks plaanitud teatrit, tantsu ja performance’i-kunsti ühendav etenduskunstide festival POT laotab kolmapäevast tiivad üle Tallinna. Miks teha uus festival ja mida põnevat seal näeb, sellest räägivad POTi eestvedajad Peeter Jalakas ja Priit Raud.
Kuidas Tallinna ja Eesti publik suhtub tänapäevasesse etenduskunsti, kas on lootust, et publik tuleb kohale?
Peeter Jalakas: Muidugi on! Miks ei ole? Olen aastaid rääkinud, et postmodernism on otsa saanud, elame juba teises paradigmas. Mis see on, seda ei oska me veel täpselt sõnastada, kuigi katseid tehakse ja erinevaid nimetusi on sellele uuele ajale juba püütud anda. Aga Euroopa festivale ilmestavad ikka samad nimed, tehnoloogiad, nagu see aastaid on olnud. Kõik need dekonstrueerimised, välisele vormile ehitatud šokipüüded on ära väsitanud. See on nagu vanast ajast pärit lähtekoht.
Ma väga tahaksin, et POT-festivali puhul oleks see teisiti. Et see püüdleks uue loo rääkimisele. Mulle tundub, et inimestel on ootus uute lugude järele, uue harmoonia ootus. Ma pean oma sõnades muidugi ettevaatlik olema, sest ma ei tahaks sellele festivalile kohe mingit silti külge panna, et vaataja mõtleks, et ahah, siin näen ma siis uut harmooniat.
Meiegi, tegijad, oleme samuti selles samas ajas kinni. Meiegi oleme alustanud samast, kust iga endast lugu pidav postmodernist – dekonstruktsioonist. Ja arvestades, kuhu praeguseks on välja jõutud – osa ühte, osa teise kohta –, me loodame, et nendes seostes on püüet uuesti sõnastada tänapäeva maailma, küsida kunstnikule omaseid küsimusi: mis on elu mõte? Miks me oleme? Mida me inimestena üldse tahame? Kas meil on ühendavaid asjaolusid? Mis võiks olla see uus lugu, mis inimkonda kokku seoks ja mis ilmselgelt poleks ideoloogia või religioon. See peab olema midagi muud, aga mis?
Sel festivalil on selge tunnetuslik lähtekoht, mida mina juba väljakujunenud Euroopa festivalidel ei taju.
Me loodame, kui jumal sellele festivalile ajalugu ja pikka iga annab, seda tüürida nii, et eesmärk ei ole nagu Baltoscandali puhul tutvustada erinevaid teatritegemise vorme, vaid tahaksime pigem näidata sellist kunsti, mida tahaks ise näha ja teha ning kus on mõttekaaslusel suurem tähtsus.
Kas Eesti on teatrimaailmas selline riik, kuhu tahetakse esinema tulla?
Priit Raud: Miks mitte. Eesti on riik nagu riik ikka ja esineja tahab esineda nagunii.
Jalakas: Eks see on tihti personaalne. Ega ükski asi liigu maailma anonüümselt, ehk ainult siis, kui on tohutu rahakott – siis on suva, kus mingit asja teed.
Kui rahakott on napp, siis tuleb ikka kasutada isiklikke tutvusi ja suhtlemisvõimekust. Ja tulemusest on näha, kui palju seda siis on. Aga seda ma küll ei saa öelda, et Eesti oleks mingi kolgas, kuhu keegi tulla ei taha. Aga see pole ka teatrimeka, kuhu igaüks tahaks tulla esinema. Ja ühtlasi pole siin enam seda põnevust, jällegi viidates Baltoscandalile, kui seda alustatud sai, siis polnud meil ju üldse raha, aga siis oli põnevus ja oldi valmis siia ka rahata tulema.
Praegu oleme Euroopa provints ja sellega tulebki arvestada.
Mida tooksite festivali programmist esile?
Raud: See on väga raske küsimus. Neil kõigil on oma eelised. Inimene peab endale ikka selle selgeks tegema, mida ta näha tahab. Meil esineb näiteks suhteliselt kuulus filmilavastaja Edit Káldor, kes on olnud ka PÖFFi külaline. Tema etendus «C’est du chinois» on mandariini keeles, tõlketa. Ääretult huvitav etendus.
On ka Anna Mendelssohni emotsionaalne ja isiklik loeng-etendus kliimamuutusest. Samasse lahtrisse läheb Amund Sveen oma kavaga, kus ta tutvustab isiklike näidete kaudu Norra riigi projekti «Naftaraha kunstile». Ja siis tuleb Jaapanist Toshiki Okada, kes on praegu Euroopas üks kuumemaid nimesid.
Jalakas: Kuulsaid on külalisesinejate seas mitmeid. Päris uut, mille me kuskilt ilmanurgast oleksime leidnud ja millest veel keegi midagi ei tea, seekord paraku ei ole. Nad kõik on end juba tõestanud.
Raud: Eesti publik saab aktiivselt osaleda Superamase lavastuses «Youdream» – tuleb vaid kirjutada nende koduleheküljele oma unenägudest ja need võivad pääseda etendusse.
Jalakas: Lisaks etendustele on kõrvalprojekte alates kinost kuni selleni, et ootame siia paarikümnest riigist produtsente, kellele üritame näidata kohalikke asju, millel võiks olla laiem kandepind. Mitte ainult valmisteoseid, neid muidugi ka, aga ennekõike soovime ideid tutvustada.
Oleme mõelnud erinevaid meediume ühendavatele ja katsuvatele ettevõtmistele, need pole puhtalt teatri- või tantsuetendused. Pigem sellised, mis jäävad kahe meediumi vahele. Sedasorti asju üritame näidata külalistele, et äkki keegi leiab siit mingi idee, mida ta oleks valmis produtseerima. Sest see on valdkond, millele Eestis on kõige raskem toetust leida, see ei käi ka kultuurkapitalis ühegi ala alla, sest need pole visuaal, teater – need jäävad eikellegimaale – ja me püüame neid projekte festivali kaasabil veidi turgutada.
Kui palju on Eestis häid ideid?
Jalakas: Võiks rohkem olla. Alati võiks olla.
Raud: Viimasel nädalal on meil ka rahvusvaheline seminar teemal, et miks üldse uus festival. Ka niisugune enda sisse vaatamise väljund on meil festivali lõpus.
Aga miks teha uut festivali?
Jalakas: Festival on selles mõttes alati hea, et sa saad manifesteerida mõtteid, mis muidu ei leia kandepinda, olgu see mingi teatraalne suund, mingi arusaam kunstist. Baltoscandal oli samamoodi – rääkisin oma õpetaja Eugenio Barbaga, et ma ei tea, mis ma nüüd Eestis edasi tegema hakkan, et kuidas ma nüüd lähen ja hakkan rääkima, tegema teistsugust teatrit, siis ta soovitaski, et tee festival, kutsu kokku need asjad, mis sulle endale meeldivad ja saad selle kaudu tähelepanu. Aasta oli siis 1990, kõigil oli selge arusaam, kuidas teatrit tehakse. Baltoscandaliga nii läkski, sealt said 90ndate teatriuuendused alguse. Enamik, kes toona teatris alustasid, said Baltoscandalist tuge ja inspiratsiooni. Ja mitte ainult Eestis – esimestel aastatel tuldi bussidega Leedust ja Lätist ning see oli Balti riikides oluline sündmus.
Nüüd on juba väike tüdimus ja veidi piinlik ka, sest me ise ju tõime postmodernismi maale. Aga praegu on see aeg otsas ja tahaks manifesteerida juba uusi suundi ja nähtusi. Festivali kaudu on mõnus seda teha, sest saad kohe ägedat vastukaja, tajud, kas inimestele läheb see üldse korda, saad analüüsida, mis juhtus. Festival keerab elule tuuri peale.
Kas Eesti teatripilt võiks pärast POTi muutuda ja kuhu suunas?
Jalakas: Ma nüüd seda küll ei oska ette kujutada, et üks teatrifestival suudab seda pilti kohe paugust muuta. Tegu on ikkagi pika protsessiga. Me oleme POTi suhtes lootusrikkad, kuigi mitte sada protsenti rahul sellega, mis ta on.
Füüsiliselt oleme provints ning siia satub harva uusi ja ootamatuid esinejaid. Loomulikult on uute ideede suhtes publikus teatud võõristus. Samas on siin Eestis jällegi vastuvõtlikkus suurem – ärksam osa publikust on palju rohkem valmis uuest imelikust asjast osa saama kui seal, kus selliseid käib palju. Siin ei ole ühest vastust.
Mille järgi on valitud programmi Eesti teatrite etendused? Kas nemad kannavad seda uue harmoonia ideed, millest enne juttu oli?
Jalakas: Siin on kaks asja. Üks on see, et need on esinejad, kellest võiks oodata, et nad pajatavad midagi uut. Aga me eeldame ka, et festival jääb kestma ja me tahame tallinlasele tutvustada, et teatrit tehakse ka väljaspool Tallinna, sel festivalil kannab seda rolli Rakvere teater.
Raud: Rakvere teater tuleb festivalile nelja lavastusega, lisaks Tallinna südalinnale mängitakse Viimisis, Nõmmel, Kalamajas. Cabaret Rhizome’i saal muutub nädalavahetuseks Rakvere teatri kohvikuks, kus toimuvad need asjad, mis seal tavaliselt toimuvad alates väikestest etendustest lõpetades Bonzo kontserdiga või Erki Kasemetsa performance’iga. Need peaksid andma Rakvere teatrile mitte ainult etendust esitava kollektiivi, vaid elava organismi näo. Ja need etendused ei ole need tavalised etendused, millega nad Tallinnas käivad.
Jalakas: POT peaks siinse publiku ette tooma ka neid asju, millega muidu ei tihata Tallinna tulla. See võib olla hästi välja tulnud tükk, aga puudub kindlus, et Tallinna tuleku kulud saavad just selle etenduse näitamisega kaetud.
Mis on POT?
Rahvusvaheline etenduskunstide festival
Tallinnas 20. aprillist 6. maini
Esinevad Kornel Mundruczo, chelfitsch ja Toshiki Okada, Edit Kaldor, Amund Sveen, Superamas, Anna Mendelssohn ja Giovanni Magnarelli, Eestist Von Krahli teater, Rakvere teater, Vene Teater, Tartu Uus Teater, Teet Kask, Sandra Z, Mart Koldits ja EKA, MIM jt