Kas on viimasel ajal nähtud näidendit, kus eranditult kõik tegelased asuvad negatiivsel tõlgendusväljal? Ugala pakub selleks võimaluse. Jaan Kruusvalli «Salaste laulupidu» on ilmunud kirjaniku lavastamata näidendite kogus «Rabalinnu hõik» (2003). Nüüd, kaheksa aastat hiljem on sellest tänu Peeter Tammearu ettevõtmisele saanud lavateos. Kas ja kuidas see kõlab?
Dramaturgiline ülesehitus on rolliloomise seisukohast võimalusterohke. 1975. aastal, Eesti NSV 35. aastapäevale pühendatud üldlaulupeol koguneb laululava läheduses olevasse KGB konspiratiivkorterisse kunagiste agentide grupp (Kaival, Prunts, Buržumov, Kapral, Oidip, Eeliot). Esimeses vaatuses paisatakse nad väikeste vaheaegadega ükshaaval korterisse.
Nad ei tea, miks neid kutsuti, või nad varjavad seda. Nende omavahelisest jutust koorub välja nii värbamise taust, kuriteod kui ka neid ühendav vastastikuse nuhkimise ämblikuvõrk. Vaataja seisukohast on nad kõik lurjused. Esimese vaatuse lõpus saabub üllatuslikult Kaivali naine, keda teised ei oota. Siin on sõlmitus.
Teises vaatuses lisandub alampolkovnik Ljubomirtsev (Andres Lepik), kes, nagu selgub, ongi agentide kohalekutsuja. Järgnev kisub groteski. Seni oma minevikuga praalivast ja üksteise eludes urgitsevast seltskonnast saab Ljubomirtsevi ees lambakari.
Nad võtavad vastu vabariigi aastapäeva puhul neile määratud aumärgid ja rahalised preemiad (aumärgid peavad nad küll kohe tagastama, sest neid nad kanda niikuinii ei saa) ning kaebavad Ljubomirtsevile oma rasket pensionipõlve.
Agente alandav Ljubomirtsev omakorda teatab, et nende residendiks on olnud Kaivali naine Mahta (Luule Komissarov), kellega ta kavatseb abielluda. Mahta on lootnud Ljubomirtsevi ametikõrgendusele ja ostnud selleks puhuks koguni polkovniku papaaha.
Siis aga selgub, et Ljubomirtsev on vaatamata teenetele aukõrgendusest ilma jäänud. Temagi saadetakse pensionile ning residentuur tuleb nüüd üle anda uuele ülemusele, polkovnik Tolstoile (Allan Noormets).
Tolstoi teatab, et Ljubomirtsevi lapsed on reetnud kodumaa ja tema Ljubomirtsevi kaadrit ei vaja. Pettunud Mahta sõimab Ljubomirtsevit lurjuseks. Ljubomirtsev saab südamerabanduse ja sureb.
Finaalis leiavad Kaival ja ta naine teineteist taas. Enne eesriide langemist on üks huvitav detail, mis seob Kruusvalli seda näidendit 1983. aastal rahvuslikuks sündmuseks kujunenud «Pilvede värvidega» (Mikk Mikiveri lavastus).
Selles istuvad ema (Ita Ever) ja isa (Rein Aren) koduõuel pingil ja vaatavad kaugusesse. «Salaste laulupidugi» lõpeb kahe vanainimese pingil istumisega, taustaks sõjaväepensionäridele mõeldud pilt Musta mere kuurordist. (Enese)iroonia missugune!
Kui teise vaatuse grotesksed stseenid pakuvad mängumõnu – lüheldast kasvu Lepik ja tema kõrval hiiglane Noormets tuuritavad täiega –, siis esimese vaatuse dialoogides puudus minu meelest see Kruusvalli «firmamärgiks» olev pingeline salapära, mis on sisse kirjutatud minimalistlikku dialoogi ja paradoksaalsel kombel just pausidesse.
Mida meile näidatakse? Mis on näidendi moraal? KGBst, agentidest ja kaastöölistest kavalehel ära trükitud teabe kõrval on lisatud väljavõte Eesti Vabariigi seadusest süümevande korra kohta. Moraal on see, et kuigi 40 aastat tagasi pensioneerunud agendid on tänaseks surnud, võivad neil aegadel värvatud uued nuhid praegu kusagilt veel pensioni saada. Või on nad Eesti Vabariigi pensionärid. Ja kuni nad pole süümevande kohuslased, seni elavad nad rahulikult oma kunagist lurjuseelu edasi.
Uuslavastus
Jaan Kruusvall «Salaste laulupidu»
Lavastaja Peeter Tammearu
Osades: Margus Vaher, Arvo Raimo, Aarne Soro, Peeter Jürgens, Arvi Mägi, Meelis Rämmeld, Luule Komissarov, Andres Lepik (külalisena), Allan Noormets (Tallinna Linnateater) jt.
Ugala teater
Esietendus 16. aprillil