Kaks näitlejaraamatut panid teatrikuule kooloni

Lembit Eelmäe Foto: Elmo Riig / Sakala

Äsjasele teatrikuule panid punkti kaks soliidselt paksu kaantevahet: kirjastus Tänapäev sai trükikojast kätte raamatu Helend Peebust ja kirjastus Ilmamaa raamatu Lembit Eelmäest.

Et punkte oli kaks, siis võiks öelda, et need üllitised panid märtsile kooloni. Sobibki paremini, läheb sisuga kokku. Sest kui lugeda näidendeid või näitlejate osaraamatuid, torkab silma palju kooloneid.

Ja mõlemad mehed, kelle elu – rohkem siiski loominguline tegevus – on nüüd lugejate ees, õppisid pähe rollid kümnetest näidenditest. Ja mõlema kuldaeg möödus Vanemuises.

Ja mõlema raamatu lõpus on osatäitmised üles loetud. Lembit Eelmäel (26. september 1927 – 2. juuli 2009) on neid Endlas ja rohkem ikka Vanemuises ühtekokku 171, lisaks rollid filmides ja teleseriaalides ning raadioteatris.

Helend Peebu (29. juuli 1910 – 20. oktoober 2007) rollide üleslugemine võtab aega, sest raamatus on need pandud ritta nummerdamata. Kiirel ülelugemisel sai neid Vanemuises, Kuressaare teatris, Tallinna Töölisteatris, Noorsooteatris ja Ugalas ühtekokku 192, lisaks osatäitmised filmides.

Säärane teatmeteoselisus lisab mõlemale trükisele väärtust. Ja väga hea, et nii Tänapäeval kui ka Ilmamaal on olnud majanduslikku jaksu panna teksti vahele fotosid Eelmäe ja Peebu rollidest ja isiklikust elust. Et Peep oli ka andekas joonistaja, siis on meeldiv kohata piltide hulgas tema oma käega tehtud töid.

Peebu-raamatu tagakaane siseküljele kinnitatud heliplaadi «Laulab Helend Peep» vastu ei ole Eelmäe-raamatul midagi panna, aga näiteks video­plaati «Põrgupõhja uus Vanapagan» filmiversiooniga võtaks ja vaataks pärast raamatu sulgemist kohe kindlasti.

Raamatu puhul on mõistagi kõige tähtsam see, kui hästi on sinna tähed sõnadeks, sõnad lauseteks ja laused peatükkideks lükitud.

Roosiokkaline elu

Tavatult pika elueaga õnnistatud draamanäitleja ja tenori loomingu ja elu on pannud väga põhjalikult, ühtekokku enam kui 400 leheküljele kirja teatriteadlane Eike Värk. Raamatu pealkiri «Helend Peep roosiokkalisel teatriteel» on sugenenud tollest kuulsast «Kerjuse laulust», mis algab sõnadega «Kõik roosid ma kingiksin sulle».

Esimest korda kõlas see laul avalikkuse ees Helend Peebu elavas esituses aastal 1955, kui Vanemuises esietendus Boris Kõrveri operett «Ainult unistus». Viimane kord esitas ta oma leivanumbrit aastal 2006 Eesti TV otsesaates. Raamatule lisatud plaadil on see üks tosinast laulust.

Kogu raamatut, väikeste ja suurte rollide kujunemist, samuti pilguheite Eesti teatriellu läbi seitsme aastakümne ühendavad Peebu isiklikud kirjapanekud ja tema koduse arhiivi säilikud ning ka raamatu autori talletused kohtumistelt temaga. Need said alguse aastal 1998.

Peep oli kirglik ajalootalletaja. Tema biograafil on seetõttu ühest küljest hea, aga teisest küljest paha tegutseda: võtta või jätta, selles on küsimus! ­Eike Värk on võtnud rohkesti ja pannud selle kirja asjalikus, kuivapoolses stiilis.

Ühtaegu Peebu osatäitmiste kirjeldamise ja kriitika suhtumise edasiandmisega maalib autor üksikasjaliku pildi Kaarel Irdist ja tema kurikuulsast ajast. Kõrvale ei ole jäänud ka Peebu perekondlik elu, tema naised-lapsed.

Põhitoonilt isiklik

Nii nagu lubab kirjanduskriitik Aivar Kull pealkirjas «Lembit Eelmäe. Näitlejaraamat», on peaaegu 200 lehekülge keskendunud teatrile. Ühe peatüki on Kull tervenisti eraldanud Eelmäe kirjanduslikule tegevusele, ühes peatükis on ta võtnud vaatluse alla teatrimehe eraelu.

Eelmäe oli küll kirjamees, kuid oma elu järjepidevast kirjapanekust ta suurt ei hoolinud. Nii pidigi Kull raamatu aluseks võtma märkmed näitlejaga vestlustest, aga samuti vaatama läbi omaaegsed arvustused.

Põhitooni annab sealjuures hoopiski asjaolu, et Kulli ja Eelmäe tutvus sai alguse siis, kui praegune kirjanduskriitik ja Eesti Kirjanike Liidu liige asus Vanemuises ametisse lavatöölisena. Kull oli teatri palgal aastatel 1976–1978, mis olid Eelmäele ja kogu eesti teatrile erakordsed.

Just nimelt siis tulid vaatajate ette Jaan Toominga «Põrgupõhja uus Vanapagan», «Veli Joonatan», «Polonees 1945» ja «Kauka jumal», millega Eelmäe kirjutas ennast teatriajalukku.

Et Kull kui lavatööline oli ninapidi ja kättpidi nende lavastuste juures, siis on tema raamat põhitoonilt väga isiklik. Ja ühtaegu maalib autor üksikasjaliku pildi Toominga teatriuuendusest.

Väga vajalik panus

Eike Värgi ja Aivar Kulli suur töö on väga vajalik panus teatrilukku. Need kaks raamatut lisavad uudseid vaatenurki eriti Vanemuise ajaloole, mida on viimasel viiel aastal ilmunud teostes käsitlenud Jaak Viller («Kandiline Kaarel Ird», 2009) ja Ülo Tonts («Kolmkümmend aastatat teatriehitamist», 2006).

«Helend Peep roosiokkalisel teatriteel» tuli trükist peaaegu et teatripäeval ja läks esitlusele 5. aprillil Vanemuise ovaalsaalis. Sealsamas esitleti 19. aprillil ka «Lembit Eelmäe. Näitlejaraamatut».
Mõlemad näitlejad võiksid oma raamatuga rahul olla. Küllap nad lehvitavad meile teatriparadiisist muheda naeratuse saatel, kui me neile mõtleme raamatu esitlusel või lugemise ajal, ja viipavad tänulikult ka Eike Värgile, Aivar Kullile ja kirjastajatele.

Raamat

Eike Värk
«Helend Peep roosiokkalisel teatriteel»
Tänapäev, 2011
424 lk ja CD

Aivar Kull
«Lembit Eelmäe. Näitlejaraamat»
Ilmamaa, 2011, 190 lk