/nginx/o/2011/04/24/564481t1h3215.jpg)
Omanäolise külalisfestivaliga Punkt sai Jazzkaar ägeda alguse, õigustades täiesti ühe maineka džässiportaali hinnangut: Punkt on väike festival, kus mõeldakse suurelt. Punkti päriskodu asub Norras, festivali korraldajad ja vaimsed liidrid on DJd Jan Bang ja Erik Honoré, kelle huviorbiidis improvisatsiooniline muusika ja nüüdishelilooming.
Punkt Tallinn 2011 viis kahel õhtul Mustpeade majas kokku eesti ja norra muusikud, pakkudes moodsat formaati, mille võtmesõnaks live-remiks – ühes saalis toimunud kontserdist kõlas teises saalis kõigest mõni minut hiljem remiks. Siiski mitte päris selline nagu tantsusaalidest tuttav – norralaste mikserpuldi vahendusel nägi ilmavalgust uus teos, vaid algimpulss või tõuge pärines kontserdil kuuldust.
Mõistetav, et Tallinnas algas Punkt segakoori Noorus ülevaatega Veljo Tormise loomingust – «Lauliku lapsepõli» oli see, mis mõne aja eest Bangi südamesse hakkas ja sealt enam ei lahkunud. Sestap saigi publik Punkti esimesel õhtul kuulda põnevat, üllatavatest kõlavärvidest tiinet ja Tormise muusikalistest ideedest tõukunud hommage’i elektroonika (Bang ja Honoré), kitarri (Eivind Aarset) ja trompetiga (Arve Henriksen).
Vokaalefekte juurde
«Minu jaoks on see muusika midagi niisugust, mis läks otse südamesse. Tormise muusika ja kooriga töötamine on olnud mulle fantastiline kogemus, püüan seda esitada nii palju kui võimalik,» rääkis Bang.
«Kutsusin eesti muusikat kuulama ka produtsent Guy Sigsworthi, kes töötanud hulga popartistide, teiste seas Madonna ja Björkiga –, et ta tuleks siia ja kuuleks neid tänapäeval nii haruldasi heliilma aardeid,» kõneles mees, kelle hinnangul väärib tunnustust iseäranis eesti nüüdishelikunst.
Seetõttu tundus loogilise jätkuna avakontserdile esimese festivalipäeva teine esineja – nüüdismuusikakollektiiv Ensemble U (Tarmo Johannes, Helena Tuuling, Merje Roomere, Levi-Danel Mägila, Vambola Krigul, Taavi Kerikmäe) tuntud headuses, sest kümme aastat tegutsenud U märksõnaks on tugev ansamblimäng, mis aitab teoste vormilise selguse saavutamisele kõvasti kaasa.
Ensemble U kava Punktil oli hästi läbi mõeldud: Tatjana Kozlova «Horisontaalid», Helena Tulve «Stream 2» ja ukraina helilooja Vladimir Tarnopolski «O Pärt – Op art» võimaldasid ühelt poolt näidata ansambli kui terviku võimekust, teisalt tuua küllaltki nõudlike soolodega välja mängijate tugevusi.
Kerikmäe sõnul tegid nad teadliku valiku, tahtes ühelt poolt tutvustada eesti nüüdismuusikat, teisalt lülitades remiksijate huve silmas pidades kavasse näiteks Tarnopolski minimalistliku tintinnabuli-käsitluse.
Kuidas õnnestub aga dissonantsidest tulvil nüüdismuusika puhul loopide ehk korduvate helilõikude tegemine? Remiksijatega oli sedapuhku liitunud vokalist Sidsel Endresen, kes algmaterjalist pärit leidudele kõikvõimalikke vokaalefekte lisas.
Bang nentis, et tavaliselt tõepoolest ei oodata remiksilt uue teose sündi, sest remiksitraditsiooni sünnikoduks on house’i- ja technolava.
«Alustasin samuti tantsuremikside tegija DJna, liikusin aga sealt edasi eksperimentaal- ja nüüdismuusikasse. Mulle meeldib avastada uusi suundi, liikuda rütmiga töötamiselt enam kõlade ja harmooniaga töötamise juurde,» lausus ta.
«Minu jaoks on kõik kinni kuulamises – kui kuuldu tekitab mingi impulsi, saan sellega ka töötada. Mulle meeldib Ensemble U, möödunud aastal siin olles vaimustusin Helena Tulve loomingust – eesti nüüdismuusika on lähemat uurimist kindlasti väärt,» lisas Bang.
Norra + Eesti = hea muusika
Teisel festivalipäeval aset leidnud Bangi ja Weekend Guitar Trio ühisel ülesastumisel avanes kuulajal harvaesinev võimalus olla tunnistajaks akustiliste pillide ja elektroonika äärmiselt õnnestunud abielule. Visuaalset vunki lisas norra visuaalkunstnik Tord Knudsen.
«Töötamine Weekend Guitar Trioga on midagi sellist, mida olen kaua aega oodanud,» tunnistas Bang, kelle arvates tuleb kokkuvõttes Eesti esimesele Punktile panna hindeks ei rohkem ega vähem kui «suurepärane».