Veidemann Heinz Valgust: igiliikuri lapsepõlv ja poisiiga

Siin pildil on Heinz Valk 4-aastane. FOTO: Repro raamatust

Laulva revolutsiooni nime autori ja ühe peategelase Heinz Valgu eelmisel aastal ilmunud elulooraamat «Pääsemine helgest tulevikust» on saanud järje. Aga seda mitte järel-, vaid hoopis eelloona. «Pääsemise»-raamatu puhul kirjutasin siinsamas Postimehes, et selle ülesehitus põhineb kolmes ruumis (Eesti Riiklik Kunstiinstituut,  loovharitlaste elukeskkond Nõukogude Eestis 1960ndatel–1980ndatel («Pegasuse tall») ja Rahvarinne) toimunu jutustamisel läbi isikliku prisma. Leidsin põhjuse lisada, et «igaüks neist ruumidest tõuseb sümboliseerima mitte ainult Valgu enda eluaega ja põlvkonda, vaid ka erinevaid ajastuid, nende kokkupõrkeid, üleminekuid ja põimumisi». Selle sedastuse kroonisin tähelepanekuga: «Valk ilmub neis ruumides meie ette otsekui igiliikur, energiapomm, süstik.»


Valgu lapsepõlveraamatu ruume on samuti kolm: Valgu sünnikodu, Peterburi-lähedane Gattšina, esiisade ja isa kodu Auküla Virumaal ning Tallinn (Westholmi gümnaasium). Taas kord paneme tähele, kuidas igaüks neist ruumidest esindab ühtlasi üht ajastut. Gattšinaga seostub Venemaale väljarännanud eestlaste heitlik saatus, Valgu esimene piirolu kogemus sõja näol, rinde ületamine ja põgenemine tagasi Eestisse. Teine aegruum seostub sõjaaja ja kooliskäimisega Võiperes. Siin põimuvad omavahel Auküla eestiaegne idüll ning sõjaaja viletsus ja traagika. Kolmas aegruum hõlmab vahetult sõjajärgset Eestit. See algab isa surmaga 1946, kolhooside loomisega, kolimisega tädide juurde Tallinna, hõlmab õpinguid Westholmi gümnaasiumis (22. keskkool) ning lõpeb jutustusega 1954. aastal küpsuseksamite tegemisest ja furoorikast lõpuekskursioonist Moskvasse.

Valk on arvamusel, et «iga inimene saab juba sündides kaasa kindla energiavaru, mida ta hakkab siis jõudumööda kulutama», ning lisab muheda eneseirooniaga: «Mina olin oma tagavara üleküllusega kimpus kuni pensioniikka jõudmiseni» (lk 98). Nõnda loeme selleski raamatus, kuidas Valgu sisemine igiliikur juhib teda lakkamatult riskantsetesse ettevõtmistesse, konfliktidesse küll õpetajate, küll võimudega, et seejärel samast, rahutu vaimu allikast pärineva manööverdamisoskuse ja kavalusega välja pääseda. Aga Valk ei salga, et väga palju on määranud tema elu ka õnnelikud juhused.

Heinz Valgu lapsepõlvelugu on ühe keskmisest andekama, aga siiski «Mati meiesuguse» («Matti meikäläinen» – nõnda iseloomustavad soomlased oma keskmist inimest, kellest koosneb rahva põhiosa) noore inimese kujunemislugu.

Eriliseks teeb selle Valgu keeletundlik ja värvikas jutustus. See on omamoodi elamuste antoloogia. Aga selle allhoovuseks on imetlus oma rahva ja maa vastu ning kummardus neile põlvkondadele, tänu kellele Eesti-aade on säilitanud oma elujõu.

Olen Valgu raamatuteksti ääred täitnud kaasaelamisi tähistavate hüüumärkidega. Võiksin loetleda kohti, kus kõva häälega naerma puhkesin. Kirjandusinimesena tundsin valget kadedust Valgu sõnaseadmise üle. Erinevalt eelmisest raamatust, kus pikki barokseid, võrdlustega kuhjatud lauseid oli palju, on Valgu poisilugu õhulisem. Ent ekspressiivsust jagub siingi (näiteks naturalistlik kirjeldus Hansu-nimelisest sõdurist 1944. aasta Aaspere mõisa lossis olnud sõjaväe hospidalis (lk 79)). Omaette võrratu novellina on võetavad «Veetlev õpetajaproua» (sealt pärineb ka raamatu pealkiri), Valgu-poisi suvi minu kodulinnas  («Õnnis supelsaksa elu») Pärnus ning «Hollati Linda matused». Auküla taluelamise ja inimeste kirjeldused hiilgavad etnograafilise täpsusega.

Kuid Valgu raamatust sain ka ühe olulise tähelepaneku osaliseks. Valk on minust kümme aastat vanem. Aga see algkoolielu 1940ndate keskel, mida ta üksikasjalikult kirjeldab, eksisteeris veel ka siis, kui mina aastail 1954–1962 Pärnus Rääma algkoolis käisin. Ka siis olid veel alles tsaariaegsed paksudest plankudest koolipingid, ka siis pidasime kooliaeda, ka siis leidus veel õpetajaid, kes olid tõeline «maa sool». Valgu matemaatika ja laulmise õpetaja Arnold Lindami vasteks Rääma koolis oli eesti klaverikunstniku Arbo Valdma isa Arved Valdma.

Lk 99 kirjeldatud laulutund oleks nagu koopia Arved Valdma laulutunnist, mis algas viiuli saatel tol ajal kohustusliku Nõukogude Eesti hümni laulmisega ja kus «kriipivale valenoodile järgnes otsemaid karistus» – välkkiire viiulipoognalöök joruajaja kõrva ja pea vahele.

Ainuüksi see episood, aga ka muud kirjeldused lasevad mul üldistavalt öelda: Eesti aeg elas edasi inimestes ka siis, kui näis, et Nõukogude kord on oma võidu juba saavutanud.

Valgu raamat liitub praegu eesti lugemisvälja valitseva elulookirjanduse massiiviga. See on taas üks kivi inimesekeskse  ajalookirjutuse müüri. Mida paksem see saab, seda kindlamalt võime ennast tunda silmitsi seistes oma minevikuga.  

Raamat
Heinz Valk

«Lugu poisist, ­keda kallistas ilus pastoriproua»
Menu Kirjastus ja Eesti Aja­lehed. Tallinn, 2011, 191 lk
 

Tagasi üles
Back