«Ihade osakonna» ütleme et tegevus toimus kahel paralleelsel korrusel. Üheks korruseks oli ekraan – koht, kus tänapäevased elektroonilised ihatseremooniad põhiliselt aset leiavad. Ekraanil jutustatakse meile ühte lugu: kiire montaažiga ja muu hulgas teemat «joobnu peotuhinas» ekspluateerides viis see korraks mõtte ka kunagisele kurikuulsale Jonas Akerlundi videole Prodigy loost «Smack My Bitch Up».
Kuid see lugu ei ole «Ihade osakonna» vaataja jaoks ehk üldse mitte peamine, põhimõtteliselt oleks see võinud olla ükskõik mis. Hea muidugi, et lugu toimis, narratiiv oli piisavalt kaasahaarav ja videolahendused nutikad, et siduda endaga muu toimuv.
Võib mõelda, et lugu ei tohtinudki olla üleliia pilkupüüdev, kuna see oleks vaataja tähelepanu protsessilt endalt eemale tõmmanud. Tähelepanu pidi jätkuma ka alumisele korrusele ehk n-ö toorele ja korrastamatule reaalsusele, elule endale, milleks oli laud täis väikeseid makette, mida veebikaameratega teatud nurkade alt filmides ja Kolditsa käe all live-režiis kokku monteerides lugu/videopilt valmiski. «Ihade osakond» oli poolimprovisatsiooniline teatri-performance, kus samavõrd oluline kui too lugu ning materjal, millest ja millega lugu tehti – maketid, näitlemine, tehnoloogia –, oli entusiasm, sabistamine, närv ja kasvav ekstaas, mis osalejates live’is improviseerides tihtipeale tekib.
Nii et pinget jätkus algusest lõpuni ja erinevate väikeste toimumiskohtade paralleelne jälgimine oli vaatajale kahtlemata intensiivne ja vaevanõudev, kuid usun, et ka lõbus, mänguline ja end kindlasti ära tasunud tegevus.
Festival
«Ihade osakond»
Mart Koldits ja EKA stsenograafiatudengid
Esietendus Von Krahli teatris 23. aprillil Kultuuripealinn 2011 tähtsündmusel POT-festivalil
Veebikaamerate teater, režiipuldis Mart Koldits
