Nike

Noored kunstnikud ei ole enam radikaalsed

«Eksperimenta!» Eesti ekspositsiooni on kokku pannud Mari Kartau.

FOTO: «Eksperimenta!»

Üle 800 noore vanuses 14–19 aastat – see võiks juba mingi põlvkondliku ülevaate anda. Iseasi, kas ta peab seda tegema. Täna avatava kaasaegse kunsti triennaali kuraatori Mari Kartau sõnul eelistas ta Eesti kunsti osas neid noori või tulevasi kunstnikke, kelle teoste algimpulsid näisid pärinevat sügavalt sisimast. Eesti ja muude maade väljapanekuid eristab ka see, et külalisriikide noored on oma tööd loonud projektipõhiselt, aga meie noortel oli vabadus luua iseseisvalt.


Tere, Mari! Kuidas sündis Eesti osa valik?

Tööd Eesti ekspole valiti avaliku kolmevoorulise konkursi kaudu. Kõigepealt saadeti mulle sadakond ideekavandit, nendest valisin teise vooru need, kus oli hea idee. Arvestasin ka seda, et vormiline teostus oleks idee nutikusega tasakaalus, et ei oleks puhtalt välisele efektile mängitud. Rõhuv enamik kavandeid vajas edasiarendamist. Edasine valik toimus juba rohkem autorite isikuomaduste alusel – need, kes ei teinud määratud tähtajaks vajalikke liigutusi ära, kukkusid riburada pidi välja.

Kuidas hindaksid Eesti noorte taset, nüüd, kui oled sadu töid läbi vaadanud? Ehk on silma jäänud juba mõni selline anne, kelle puhul võib öelda: valmis kunstnik!

Need, kes lõpuks näitusele pääsesid, pidid ise ilmutama tugevat tahet asjaga tegeleda, ning tahtmine ja suutlikkus süveneda ongi peamised kunstnikuks saamise eeldused. Usun, et enamik neist saab kunstnikuks. Koolis võib õpetada noortele igasuguseid trikke alates tehnilistest nippidest, lõpetades kaasaegse kultuuriteooria klišeedega, ja nad võivad sellest johtuvalt teha ka mõne muljetavaldava teose, aga et iseseisvalt kunstnikuna läbi lüüa ja tegutsema jääda, on vaja sügavat sisemist motivatsiooni. Ja see on Eesti ekspo autoritel olemas.

Ütleme, et enamik neist Eesti noortest, kes «Eksperimental!» esindatud, saab tõesti kunstnikuks. Kas on tänapäeva Eestis üldse kohta üha uutele kunstnikele, kas turgu jätkub? Varem või hiljem tuleb sellistel noortel ju teha ka pragmaatilisi otsuseid: kas üritada kunstiakadeemiasse, kelleks saada ja nii edasi. Ilmselt on mõni neist sinult ka selliseid asju küsinud. Millist nõu neile annad?

Ma arvan, et need 16 noort, kes osalevad Eesti ekspol, võiksid vabalt minna kunstiakadeemiasse või mõnda muusse kunstikooli laias maailmas, ja nad leiavad kindlasti rakendust, kuna nad ise teavad, mida tahavad.

Aga vaadates teiste maade noori, sama selged sihid silme ees?

Osalejate hulk kokku on ligi tuhat, kas kõigist neist saavad kunstnikud – see on juba kahtlane. Kuid kindlasti saavad neist teadlikumad kunstivaatajad ja keskmisest loovamad sini- või valgekraed.

Kas noored mõtlevad ja loovad igal pool ühtmoodi või torkavad silma mõned piirkondlikud iseärasused?

Niimoodi on võimatu võrrelda, sest teised ekspositsioonid on produtseeritud projektipõhiselt, kunstikoolides on jagatud ülesanded, mis on lahendatud sageli grupitööna ja mis on korralikult juhendatud. Eesti ekspol, vastupidi, on iga autor individuaalne, ta on teinud oma töö iseseisvalt, kaaslastest sõltumatult, ja kui kedagi ka on kunstiõpetaja veidi suunanud, siis pigem vaid innustamise kaudu.

Usun, et kogu «Eksperimental!» võib võrrelda pigem eri maade kunstiõpetuse tendentse. Eesti ekspo puhul jällegi on näha vaid selle õpetuse kõige magusamad viljad, mitte see õpetus iseenesest.

Kas Eesti ekspol on märgata uusi Lapineid või uusi Toomikuid – milliseid uusi iganes – või püütakse rohkem originaalsed, ise uued olla?

Otsest meistrite kopeerimist oli laekunud ideekavandite hulgas õnneks minimaalselt. Olid küll mõned tööd, kus oli matti võetud olemasolevast kunstist või meediast, oli näha, et inimesed olid netis surfanud. Need jäid mõistagi välja. Ma ei taha öelda, et kõik, mis nad tegid, oli ülioriginaalne – mingid ideed on õhus, olemasolevad tehnilised võimalused seavad oma piirid. Kuid kõigi nende ideed, teoste loomise algimpulsid, pärinevad sügavalt sisimast, oma läbielamistest ja kogemustest. Ja see ongi peamine.

Kas uus põlvkond julgeb olla ka radikaalne?

Radikaalsust noorte töödes ei esine. See on uus põlvkond, kes pole oma teadlikus elus üle elanud revolutsioone, kes on üles kasvanud suhteliselt rahulikes oludes, ja looming näib nende jaoks olevat loomulik osa elust, mitte niivõrd vahend enesekehtestamiseks ja ärapanemiseks, nagu vanematel põlvedel. Ma ei teagi, on see hea või halb, aga see lihtsalt on nii.

Nii et ei ole eriti ülal ka sotsiaalse sõnumiga teravat kunsti?

Ei ole peaaegu üldse. Näitusel on üks töö, mis käsitleb konkreetset sotsiaalset probleemi, ja see oli ka ainus selline idee, mis üldse laekus.

Pigem abstraktsemad, üldinimlikumad, igavesed teemad?

Jah, tegeldakse üldinimlike, üsna palju isegi transhumaansete teemadega – kes meie ajale ja oludele lähemaid, kes kaugemaid, kosmilisemaid kujundeid kasutades. Sotsiaalne sõnum kunsti tuleb tänapäeval ülikoolidest, kus on tohutu hulk humanitaare, kes vajavad rakendust ja väljundit. Kuna need noored pole veel ülikoolis käinud, on nad sellest puutumata.

Millist temaatikat kuraatorina eelistasid?

Mina kuraatorina ei eelistanud mingeid teemasid, kui noor suutis oma töö sisu ära põhjendada ja selle ka ära vormistada, siis tuld. Ühesõnaga, valisin tegutsemise professionaalsuse alusel. Oleksin meeleldi näinud rohkem teravat seisukohavõttu, aga kui seda pole, mis siis teha. Ehk on neil õigus, ehk me, vanad radikaalid, tõmbleme liiast ja vaevame end asjadega, mis pole üldse seda väärt.

Kunst
Koolinoorte kaasaegse kunsti triennaal
«Eksperimenta!»

Triennaali direktor Annely Köster
Eesti ekspositsiooni kuraator Mari Kartau
Avamine täna kell 15 Tallinna lauluväljakul, näitus jääb avatuks 14. juunini

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles