Ambitsioonikas komöödia

Liisa Pulga ja Ott Sepa kehastatavate tegelaskujude kirglik hetk. Foto: Andres Keil

«Härra Amilcari» uuslavastuses peitub salakaval intelligentne ambitsioon: reipa rütmiga komöödiaraamis visandada ootamatu värvigammaga filosoofilis-sürrealistlik eluteatriportree. Heiti Pakk, lavastajanatuurilt seni pigem draamausku, võtab eesmärgiks nihutada komöödia kui nähtuse piire.

Yves Jamiaque’i «Härra Amilcari» osav tekst lasebki lahkesti endaga «manipuleerida». Lavaloo avastseenides riivab temaatika kibe ajakohasus, mõtlen eneseirooniaga, kui kaugele argisuhtluses ise oleks valmis minema, mida endas maha salgama – raha pärast.

Siis aga muudetakse mängureegleid: Jüri Lumiste härra Amilcar pillab fraasi «see ei ole piip» ja Riho Kütsari rõõmsameelne Machou muundub absurditajuga elumaalijaks. Maarja Meeru tühja ruumi usaldavasse lavakujundusse, kus Amilcari mängukodu kõle karkass seostub vabaõhumuusikaliga (ikkagi Vanemuine!), sugeneb René Magritte’i loomingu allusioone. Teadagi pendeldab siis kuskil ligidal musjöö Foucault ning hiilib kassikäppadel Mati Unt.

Rendileping, mis publikule enne etendust ulatatakse, ei sisalda korraldust välja lülitada teatrimälu. Jõuliselt meenub 1983. aasta noorsooteatri «Härra Amilcar» (lavastaja Rudolf Allabert). Mälus silkavad nagu subtiitrid tollased repliigid, mis Ott Ojamaa tõlkes kõlasid lustakamalt kui nüüdne lavakeel (Triin Sinissaar). Ju oskasid näitlejad siis tekstipuänte löövamalt lausuda.

Dialoogirežii nüanssidega seekordne lavastus suuremat ei jända, ladus tekstiandmine laval ligineb seebiseriaali markeerivale laadile, mis praegu publikule omasem.

Nii domineerib uues «Härra Amilcaris» lavastajateater, mille kontseptsiooniraam näikse näitlejaid kohati kammitsevat. Üllatav, kuna Heiti Pakk on varem («Rock’n’roll» ja «Hind») mõjunud ka heas mõttes näitejuhi-tüüpi lavastajana. Ilmselt määrab mängureeglid rafineeritud vägikaikavedu žanriga.

Kõigis rollides on aimatav säde, välgatab kurikuulsat prantsuse espriidki. Eriti Jüri Lumiste Amilcari tantsisklemises paadunud maksujõulise küüniku ja avala sarmiga poisikese piirimail ning Marika Barabanštšikova Eléonore’i elukogenud pingevabas veetluses – ses partnerluses tajume elegantset mäng-mängus-printsiipi.

Kais Adlase vinjetid ema Mélie osas panid rahva aplodeerima; Adlase hilisem sürpriisroll lisas paroodianähvaka, mis oleks nagu pärit ühest teisest teatrist. Liisa Pulk (Virginie) ja Ott Sepp (Paulo) visandavad nooruse suhtlemiskomplekse ja süüdimatust maheda šaržina.

Riho Kütsar stardib Machou rollis peene suhtega, korraks tundub, et jätkatakse Milleri «Hinna» teemat. Paraku haihtus Lumiste ja Kütsari viimses dialoogis mõlema rolli sisim intensiivsus. Samalaadne mängu kompromissituse loovutamine, pealisülesandest lahtilaskmine nakatas teisigi osalisi. Tegu võis olla esietenduse lavanärviga, mis mängu ja tõeluse piiri tajumist ja/või mittetajumist hägustas.

Kuna «usutavast komöödiast» (oksüümoron?!) hälbimine, lennusööst absurdi näib kuuluvat reeglitesse, eeldab nii kõrge mäng lihvitud intellektuaalset täpsust igal lavasekundil.

Aga kus on rendilepingus kirjas, et esietendus ei peagi veel «usutav» olema? Kus on kirjas, mitmenda etendusega kaasneb «täispakett»? Kumb pool trahvi peab maksma, kui järgmine etendus esmavastukaja ebaadekvaatseks lalinaks muudab?

«Ära sa, vennike, naera, lase mu piibuke rahul! / Kõigile oma au, piibuke, sinule ka. / Kõik maailm on mu ümber, kui mu piibuke aurab, / inimeste õnn viirab ja mängib mu ees...» (Friedrich Robert Faehlmann, «Piibu jutt»)

Uuslavastus
Yves Jamiaque, «Härra Amilcar»
Lavastaja Heiti Pakk. Kunstnik ­Maarja Meeru
Osades Jüri Lumiste, Marika Barabanštšikova, Riho Kütsar, Liisa Pulk, Ott Sepp, Kais Adlas
Esietendus 16. aprillil Vanemuise suures majas