Täna esitletakse Tartus kahe prantsuse mõtleja raamatuid

Alain Badiou «Eetika: essee kurjuse mõistmisest» Foto: Raamat

Täna, reedel, 29. septembril kell 19–21 esitletakse Tartus Naiivis (Vallikraavi 6) kahe Prantsuse mõtleja raamatuid: Jacques Rancière «Esteetika kui poliitika: valitud esseid» ja Alain Badiou «Eetika: essee kurjuse mõistmisest». Mõlemad raamatud vahendas prantsuse keelest Anti Saar ja mõlemad autorid ilmuvad raamatuna eesti keeles esimest korda.

Jacques Rancière (sünd 1940) sai kunstiringkondades tuntuks sellega, et tõlgendas ümber esteetika kui kunstist mõtlemise režiimi ja arutas, mis on selle poliitiline panus. Kui mitmed suundumused kogu 20. sajandi vältel olid üritanud esteetika mõistest lahti saada või selle tähtsust pisendada, siis Rancière’i jaoks ei puuduta esteetika mõiste mitte pelgalt kunstiteose vormi ega vastuvõttu, vaid alates 19. sajandi alguses toimunud murranguid kunsti mõistmises tervet kogemuse meelelist kude, milles teoseid luuakse ja vastu võetakse. Sellisena on kunstil oma spetsiifiline poliitiline mõõde. Rancière ilmestab oma seisukohti laiahaardeliste näidete abil romantilisest kirjandusest avangardistliku kunsti ja holokausti representatsioonideni filmikunstis.

Kogumik koosneb 5 pikemast esseest aastatest 1998–2008, nende hulgas ka Rancière’i keskseks kunstifilosoofiliseks kirjutiseks peetav «Tajutava jaotuskord: esteetika ja poliitika» (orig. 2000). Lisaks on kogumikus väljaandja eessõna, 2012. aastal toimunud intervjuu autoriga ning Maarja Kangro järelsõna.

Alain Badiou (sünd 1937), nüüdisaja vahest kõige tuntuma ja viljakama Prantsuse filosoofi 1993. aastal ilmunud lühikäsitlus «Eetika. Essee kurjuse mõistmisest» on kirglik rünnak viimast veerandsajandit iseloomustanud «eetilise pöörde» vastu. Badiou kritiseerib eetilis-ideoloogilist konsensust, mis valitseb tänapäeval inimõiguste, erinevuse tunnustamise ja Teise austamise osas, taunib eetikaküsimuste steriilset vohamist kõikvõimalikes valdkondades (bioeetika, keskkonnaeetika, meditsiinieetika, kutse-eetika) ning vastustab demokraatlike ühiskondade enesega rahulolevat moralismi, mis käsitab inimolendeid loomuldasa surelike loomade või väärkoheldud ohvritena.

Badiou diagnoos on ühemõtteline: kaasaegne lääne eetika on sügavalt nihilistlik ja seega täiesti jõuetu mõistma kurjuse olemust. Positiivse programmina pakub Badiou välja nn «tõdede eetika», mille lähtepunktiks on sündmuse mõiste, mis kutsub esile sündmusele truuks jääva subjekti moodustumise, toob kaasa olemasolevate ühiskondlike situatsioonide ja tingimuste (poliitika, teadus, kunst, armastus) põhjapaneva teisenemise ning mõistab kurjust neid tõeprotsesse alati seesmiselt ähvardava katkestuse, hälbimise või väärastumise võimalikkusena.