/nginx/o/2017/10/21/7237937t1hed2c.jpg)
/nginx/o/2011/04/28/567354t1ha5c0.jpg)
Filmirežissöör ja ETV endine juht Ilmar Raag ei usu, et moodsal ajal, mil telesaateid ja erinevaid videoklippe vaadatakse internetist, lineaarne saateprogrammiga televisioon tingimata ära kaoks.
Raag klassikalise televisiooni kadumist ei karda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Niipea kui tuli kino, ennustati teatrile surma, kui tuli televisioon, ennustati kino surma, ometi on teater ja kino alles,» rääkis Raag ETV saates «Kahekõne».
Et lineaarne programmiline televisioon on languses, on Raagi sõnul õige, aga kadu ta sellele ei ennustanud.
«Kinno minnes pole vahest olulisem film, vaid inimestel on sotsialane vajadus olla teiste inimestega samas ruumis. Lineaarse televisiooni puhul võib kahe silma vahele jääda see, et kui vaatame näiteks Twitteri või Facebooki sissekandeid, siis need on väga tihti reaktiivsed. Need reageerivad millelegi, mille konteksti tuntakse, mille kohta enamus inimesi juba teab. Siit on teine teooria, mis räägib lineaarse televisiooni säilimisest. See räägib sellest, et teatud ajakirjandus, ajalehtede ja lineaarse televisiooni nähtus, säilib, sest inimesed tahavad saada kuskil mingit sellist informatsiooni, mida kõik on ühtemoodi näinud, millega võib-olla küll ei nõustuta, mille peale vihastatakse,» selgitas Raag.
Eesti jõudlust filmitegemist toetada ei saa Prantsusmaaga võrrelda
Oma uuest filmist, mille võtteperiood Prantsusmaal lõppes, rääkides tõdes Raag, et filmivõtete lõpus on kaks kolmandikku teest veel käia. «Sageli võtete lõpus avastad, et film on kujunemas hoopis millekski muuks, kui enne võtteid arvasid.»
«(Raagi filmis osalevale – toim) Jeanne Moreau’le pakutakse tänapäeval selliseid filmi alguses ära sureva vanema naise rolle, justkui 80. eluaasta piirile jõudnud inimese elu sisu on varsti ära suremine,» rääkis Raag.
«Meie teadmised tänapäeva prantsuse filmist on kaunis pealiskaudsed, nagu muide ka ameerika filmist. Ülemöödunud aastal tehti Prantsusmaal 260 filmi – see tähendab, et igal nädalal oli viie uue filmi esilinastus,» kirjeldas Raag. «Kui palju me oskame 2009. aasta prantsuse filme üles lugeda?»
«Prantsuse paberite järgi on see puhas prantsuse film, see on peamiselt prantsuskeelne film, rahalises mõttes on 70 protsendi ulatuses prantsuse raha seal filmis,» selgitas filmimees.
«Eesti avalikud fondid andsid filmile maksimummäärade alusel raha ja kogueelarvest on see ikkagi vaid 20 protsenti. Ja prantslaste jaoks oli see ikkagi väikese eelarvega film.» Raag nõustus saatejuht Indrek Treufeldti sedastusega, et meie maksimumvõimalused on ikka palju vähem kui nende miinimum.